Irakli Logua: Peame keskenduma. Värvid kohustavad!

Kava_irakli_logua

FC Flora igal kodumängul on tänavu 16-24 leheküljeline mahukas kava, mille keskel alati pikk intervjuu mõne mängija või klubiga seotud inimesega. FC Flora esimese kodumängu kavas 8. märtsil (5:0 võit Paide Linnameeskonna üle) oli intervjueeritavaks Irakli Logua. Intervjueeris: Marek Tiits

Olen kokku kraapinud kogu oma vene keele tagavara ja istume Irakli Loguaga, kes väga lühikese aja jooksul peale Floraga liitumist fännide ja kaasmängijate hulgas lihtsalt „Iraks“ muutus, klubis ja vestleme tema karjäärist, Floras ja elust üleüldiselt.

Ira, räägi palun, mis toimus nende kuude jooksul, mil olid Eestist Venemaale naasnud?

Kõigepealt puhkasin, 10 päeva ei teinud ma tõesti lihtsalt mitte midagi. Jalg tegi veel veidi häda (Ira sai vigastada hooaja lõpus karikamänguks Levadiaga valmistudes – toim.). Seejärel hakkasin tasapisi treenima, tõstes tasapisi koormusi vastavalt sellele, kuidas enesetunne paranes. Aasta lõpus sain agendilt info, et minu vastu on kindel huvi Samara Krõlja Sovetovi poolt ja see variant tegi tuju heaks. Siis aga hakkas info järjest enam venima ja venima. Veebruari alguses hakkasin juba agendi peale tigedaks saama ning peale seda, kui 5.veebruaril tuli temalt kõne, et Samara diil jääb siiski katki, lõpetasin temaga koostöö – nii ei aeta asju! Otsustasin seejärel, et kuna mängida on vaja, siis võtan järgmise vähegi sobiva pakkumise kohe vastu. Saatuse tahtel helistaski kohe mulle Aivar (Pohlak – toim.) ning tegi pakkumise. Ja siin ma nüüd olen!

Uus hooaeg ootab ees. Vastased on suurelt jaolt samad. Fännide tungival palvel küsin küsimuse, mis kõigil meeles mõlgub. Ütle, Ira, mida peame sel aastal tegema, et murda Levadia needus? (intervjuu toimus enne Superkarikafinaali – toim.)

Meeletu keskendumine on märksõna. Levadia ei ole võitmatu, seda kindlasti mitte. Kalju ka ei ole, Sillamäe ka mitte. Aga keskendumine peab olema viimase peal ja mul on hea meel, et selles osas on Norbert (Hurt, Flora peatreener – toim.) ületamatu. Möödunud hooaja augustikuises mängus Levadia vastu lõi Rauno Alliku avavärava, läksime juhtima – ja andsime siiski mängu käest. Peame mõistma, et meil ei ole vaja püüelda suureskooriliste võitude poole, vaid selliste vastastega mängides on esmatähtis kontroll mängu üle, pallivaldamine. Ilma pallita töö on alati kordi väsitavam kui palliga mängides. Ka Moskva Dünamos mängisime selliste põhimõtete alusel. Toona oli peale Rauno väravat Levadia kaitsjate seas näha tuntavat segadust, kuid me ei osanud seda ära kasutada ega oma mängu Levadiale peale suruda. Ja meie keskendumine hajus, see maksis kätte. Peame selle kallal tööd jätkama.

Oled mänginud Venemaa U-17 koondise eest, lüües nelja mänguga kolm väravat ning U-19 koondises lõid viie mänguga neli väravat. Selliste numbrite valguses tekib paratamatult küsimus: mille taha järgmine samm – A-koondise esindamine – jäi?

Tänu neile väravatele sain ma Moskva Dünamosse mängima. Lõin teiste hulgas Prantsusmaale, Inglismaale, Itaaliale. Jäin silma ja sellega teenisin ära järgmisele tasemele tõusmise, Moskva Dünamos mängimine oli midagi unistuse laadset. A-koondisesse pääsemine on Venemaa suuruses riigis, kus talentide arv on võrreldamatu mõne väikese riigiga, ülimalt raske, sest konkurents on lihtsalt niivõrd metsik. Keskendusin klubikarjäärile.

Irakli Logua

Kas oskad või tahad oma treenerite hulgast välja tuua seda üht, kes on sind enim mõjutanud, sulle enim andnud?

Kindlasti Aleksei Piskunov. Temale võlgnen kõik – oma löögi, söödu, tehnika. Tema pani aluse minule kui jalgpallurile. Minu side temaga on endiselt väga tugev, alati, kui kohtume, tänan teda, absoluutselt iga kord.

Sa oled fännide lemmik, Flora mängijad hääletasid su parimaks, kuid ometi ei teata sinust rohkem kui ühes venekeelses raadiosaates möödunud aastal kuuldu. Ira – kes sa oled, kust sa tuled?

Sündisin Gruusias, isa on abhaas ja ema grusiin. Kasvanud ja kogu elu elanud olen aga Moskvas, kuhu kolisin juba päris pisikesena, sest riigis käis sõda. Olin vaid mõnepäevane, kui lendasime Harkivisse, kus ema tollal õppis, sealt kolisime edasi Moskvasse. Isa sõdis, kuid saime siiski kõik hiljem Moskvas kokku, mida võib omaette väikeseks imeks pidada. Olen pere ainus laps ja minu pere on mulle kõik, kõige tähtsam maailmas. Mu ema-isa ja vanaema elavad siiani Moskvas ning täna pean oma kohuseks neid kõige eest, mis nad mulle on andnud, aidata ja üleval pidada. Siiani olen sellega hästi hakkama saanud, minu jaoks on oluline, et neil oleks olemas kõik, mida nad vajavad.

Oled sa Gruusia-Eesti ühisfilmi „Mandariinid“ sellestsamast sõjast juba näinud?

Ei, veel mitte. Tahtsin seda minna kinno koos Zakaga (Zakaria Beglarišvili, grusiinist meeskonnakaaslane Florast – toim.), aga siis olid Zakal kiired ajad, laps äsja sündinud ja nii ta jäi. Kindlasti tahaksin seda näha.

Hüva, järgmisel korral, kui kohtume, kingin sulle selle filmi DVD!

(Naerab). Hästi, siis teeme Zakaga filmiõhtu!

Aga teekski ühe asja selgeks. Piltlikult öeldes ütleb Delfi sinust rääkides „grusiin Logua“, Postimees „venelane Logua“ ja Soccernet „abhaas Logua“. Kelleks sa end ise pead?

(Naerab pikalt). Sellised mured siis! (Tõsisemalt). Tegelikult on seda raske öelda. Sündisin Gruusias abhaasist isa ja grusiinist ema peresse, kuid elanud ja kasvanud Moskvas – kuidas öelda? Olen alati inimeses esmatähtsaks inimest pidanud, rahvus ei mängi minu jaoks mitte mingit rolli. Ühtki kolmest variandist teisest tähtsamaks ma ei pea. Kui soovite, siis võin olla kolmerahvuseline! (Naerab).

Esmamuljed Tallinnas päeval, kui lennukist siia esmakordselt jala maha panid?

Rahulik! Ilus! Tulin ju Novosibirskist, see linn oli veidi… Hirmutav. Tallinn oli kohe kodune, samas oma teatava võluga. Sõbrad küsivad siiani, et kuidas Tallinn on, nende jaoks võrdub Tallinn piltpostkaartidelt nähtuga. Selgitan neile alati, et Tallinn on palju enamat, kui vanalinn – kirjeldan Piritat, Kadriorgu, loomaaeda jne.

Irakli Logua

Aga Tallinna muude Eesti linnadega kõrvutades?

Tartu meeldib, samuti Pärnu. Kuressaare oma väikeste majakestega jättis sügava mulje. Pärnus Stasi (Stanislav Prins, Flora väravavaht) vanematel külas käies kangastus kohe see, mida vanemad on rääkinud oma elust – nad elasid ju enne Moskvasse kolimist alati majas, mitte kunagi korteris. Pärnu on täpselt selline linn, mis neile meeldiks. Aga mina elan siiski kõige parema meelega Tallinnas!

Veidrad sõnad Moskva poisi suust!

(Naerab).

Sinu eeskujud jalgpallis, aga teeme asja keerulisemaks. Nimeta mängija Eestist, Venemaalt ja maailmast.

Huh… Maailmast ehk Ronaldo või Ibra. Lugesin Ibra eluloo läbi, see raputas mind päris korralikult. Venemaalt kindlasti Aršavin…

Miks?

Mitte igaüks ei liitu tema vanuses Arsenaliga. Ja olgugi, et teda materdati, sest ta polevat Arsenalis küllalt hea, ei ole see jutt minu jaoks veenev. Neli väravat Liverpooli vastu näitasid, mis mehega tegemist on, olge nüüd ometi!

Ja Eestist?

Dmitrijev. Kruglov. Voskoboinikov. Vassiljev kindlasti. Kord Venemaal hakkas üks endine meeskonnakaaslane seletama, et Eesti meistriliiga on nõrk. Pakkusin talle, et tulgu siia üle ja löögu hooajaga 23 väravat nagu Vosko ja ma laon talle 10 000 dollarit peo peale. Peale seda on alati vaikus.

Eesti meistriliigast ei teata sealmail just palju?

Ei, ja üldine arvamus on, et tase on nõrk. Reaalsus on aga see, et peksupoiste liiga asemel on tegemist täiesti arvestatava mängutasemega liigaga. Vaadake statistikat, aasta-aastalt vähenevad tabeli esiotsa klubide ja põhjameeste punktivahed hooaja lõpus. 40 väravat hooajal lüüa… Sellised ajad ei tule enam iial tagasi, sest liiga areneb, mängijad arenevad. Ja noh, Flora värve ja meisterklubi märki kandva mängijana ei ole mõeldavgi, et teistmoodi mõtleksin!

Irakli Logua

Aga Vassiljevit teatakse? (Mängib kõrgliigas Permi Amkaris – toim.)

Jah, teda teatakse rohkem, eriti peale möödunudaastast superväravat Moskva Dünamo vastu. (Muigab kavalalt). Vassiljev on eriline inimene, erilise kasvatuse ja intellektiga. Alles hiljuti lugesin sport.ru portaalist intervjuud ühe Permi poolkaitsjaga, kes ütles, et Vassiljevi kingad jäävad talle suureks, sest Vassiljev on vaimselt temast nii palju suurem inimene. Aga intelligentne ja hästi kasvatatud inimene on alati ka parem jalgpallur!

Ja sa nimetasid Ibra oma lemmikmängijaks?!

(Naerab valjusti). Noh, ütleme nii, et mulle meeldivad tema maneerid, aga… Mängumaneerid!

Ira, mida Flora fännid sel hooajal meeskonnalt ja eriti sinult oodata võivad?

Paremat mängu. Ilusat söödumängu. Loodan, et traumad mind ei sega. Voronežis olin hädas traumadega, Novosibirskis samuti. Siin suutsin trauma hankida enne emotsionaalselt olulist karikamängu. Tahaks loota, et sel hooajal ei pea selliste probleemidega rinda pistma. Aga kui tulemustest rääkida… Alla II koha tabelis ei tahaks mingil juhul välja öelda. Jah, II koht on miinimum. Meeskond on meil soliidne ja värvid kohustavad!

Aitäh, Ira. Lõpetuseks – soovid fännidele?

Kannatlikkust. Proovime teid sel hooajal rohkem rõõmustada. Teie toetus on meie jaoks igal mängul hindamatu väärtusega. Mäletan karikamängu Kukesi vastu – toetus tribüünidelt andis stiimuli, sportlikku viha. See oli midagi võimast. Olete meie kaheteistkümnes mängija – olge ikka meiega!

Viimased videod

        Annab TV Flora videodele HD kvaliteedi

Meie kodumängude piletimüügi partner!