Klubi - Ajalugu

FC Flora meeskond

Eesti jalgpalliajaloo suurim ja mõjukaim klubi FC Flora nägi ilmavalgust 1990. aasta 10. märtsil. Klubi presidendi Aivar Pohlaku soov panna vastukaaluks venekeelsele jalgpallikultuurile idanema Eesti jalgpall langes Nõukogude Liidu lagunemise perioodi, kus legendaarse noortemeeskonna Tallinna Lõvide baasil loodi eestikeelne meeskond.

Taasiseseisvunud Eestis on Floral 28 hooajaga ette näidata 11 tiitlivõitu, 6 hõbedat ja 6 pronksi. Medalita on jäädud viiel korral, kusjuures kordagi pole langetud allapoole neljandast kohast. Alates 1992. aastast on Flora kõrval ainsana kõigil hooaegadel kõrgeimas seltskonnas mänginud Narva Trans. 

1990 – 1995

Algusaastad ei olnud kergete killast. 1990. aastal lõpetas Flora Eesti NSV meistrivõistlused viimase kohaga ja järgmisel hooajal palliti aste madalamal esiliigas. 1992. aastaks oli siinne poliitiline olukord muutunud ning Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega mängiti 52-aastase vaheaja järel taas Eesti meistritiitlile. Flora lõpetas hooaja neljanda kohaga, meistriks krooniti Tallinna Norma.

1992. aastaks ei olnud heitlused kodumaistel palliplatsidel veel läbi, sest Meistriliiga vormiti Euroopa suurte liigade eeskujul sügis-kevadperioodil toimivaks. Nii mängiti järgmised kuus hooaega. Pärast 1992/1993 hooaja hõbemedaleid (esikohta kaitsnud Norma kogus 42 ja Flora 34 punkti) asus uueks peatreeneriks Lõvide omaaegne juhendaja Roman Ubakivi ning esimesed tiitlid ei andnud kaua oodata.

1993/1994 hooaeg lõppes FC Flora jaoks esimese Eesti meistritiitliga, kui voor enne hooaja lõppu diskvalifitseeriti korruptsioonikahtluse tõttu tabelijuht FC Tevalte. Flora ja Norma kogusid võrdselt punkte, kulla saatuse otsustanud lisamatšis jäi Flora peale 5:2.

Järgmisel hooajal ei saadud Meistriliigas ainsatki kaotust, nii eelvoorus kui finaalvoorus edestati FC Lantana-Marlekori ühe punktiga ning võideti teine meistrikuld. 1994. aasta tõi Flora jaoks ka esimesed mängud Euroopa jalgpalliväljakutel, kus UEFA karikasarjas jäädi kahel korral 0:3 alla Taani klubile Odense BK.

1995/1996 hooaeg jäi Ubakivi jaoks Floras viimaseks. 1995. aasta suvel oli Flora saanud UEFA karikasarjas ajaloolise võidu, kui pärast 0:4 kaotust Norras alistati korduskohtumises Lillestrøm SK 1:0. Samuti tuldi esmakordselt Eesti karikavõitjaks pärast 2:0 finaaliedu Lantana-Marlekori üle.

Meeskonna peatreenerid:

1990 – 1991Aivar Pohlak
1992Raimondas Kotovas (Leedu)
1993 – 1995Roman Ubakivi

1996 – 2000

1996 jaanuaris asendati Ubakivi islandlase Teitur Thordarsoniga, kellest sai ühtlasi ka Eesti koondise peatreener. Suur mahajäämus eelvoorus ei võimaldanud Floral enamat teisest kohast, tiitli haaras enda valdusse kuus punkti rohkem kogunud FC Lantana. Väikese lohutusena oli Lembit Rajala 16 tabamusega Meistriliiga parim väravakütt.

Jõudude vahekord ei muutunud ka 1996/1997 hooajal, kus Lantana edu meistrivõistluste lõpuks oli Flora ees kolm punkti. Euroväljakutel häbisse ei jäädud, sest soomlaste Haka osutus paremaks õige napilt – 2:2 viigi järel kaotati kordusmäng 0:1. Küll aga püsib tänaseni Mart Poomi rekord, kes hoidis 95/96 hooaja lõppu ja 96/97 algust arvesse võttes kaheksas Meistriliiga mängus ja kokku 756 minuti jooksul Flora värava puutumatuna.

Thordarsoni töö kandis vilja hooajal 1997/1998, kus Flora ülekaal oli ilmne. Lantana taandus kolmandaks, teiseks tõusnud Tallinna Sadamat edestati 10 punktiga. Meistriliiga elas üle reformi, mistõttu Flora võitis samal aastal teisegi meistritiitli – Sadam jäi Florale 14 vooru pikkuses kullaheitluses alla ühe silmaga. Alates 1999. aastast on Eesti jalgpallis tänaseni kasutusel olev süsteem, kus tiitel jagatakse välja ühe aastanumbri sees.

Flora sai tuleristsed ka UEFA Meistrite liigas ja oli lähedal üllatusele, kui kuulsa Bukaresti Steaua vastu võideti 1:4 kaotatud avamängu järel korduskohtumine 3:1. Edukat aastat kaunistas teine Eesti karikavõit, kui Kuressaares toimunud finaalis saadi 3:2 jagu Lantanast, Flora päralt oli ka Superkarikas. Augusti lõpus peeti Sitsiilias tähelepanuväärne sõprusmäng AC Milaniga, mis lõppes tulemusega 1:2, kusjuures mängu avavärva lõi Urmas Kirs.

Aasta 1999 oli Flora jaoks keeruline. Meeskonnast lahkus Taani klubisse Aalborg kolmel eelneval hooajal enim väravaid löönud ründaja Andres Oper. 28 mängust koguti vaid 13 võitu ning kullale tõusnud Maardu FC Levadiast lahutas Florat hooaja lõpus tervelt 26 punkti. Leppida tuli lõpuks pronksiga, sest teise kohaga üllatas Viljandi Tulevik. Midagi head ei toonud ka euromängud, kus Belgradi Partizanile jäädi kahe mängu kokkuvõttes alla 1:10.2000. aasta tähistas FC Flora jaoks uut ajajärku. Klubi kodustaadioniks sai vastvalminud Lilleküla staadion, mis mahutas 9500 pealtvaatajat. Eelmisel hooajal Tulevikku juhendanud Tarmo Rüütli istus nüüd Flora peatreeneritoolil ning lõppkoht paranes hõbedaks.  Levadia peale hammas veel ei hakanud, ainsagi kaotuseta hooaja läbinud kullavõitja edestas Florat 19 punktiga.

Meeskonna peatreenerid:

1996 – 1999Teitur Thordarson (Island)
2000Tarmo Rüütli

2001 – 2005

2001. aastaga algas klubi jaoks seni edukaim periood, kus järjepanu võideti kolm Eesti meistrikulda. Edu arhitektiks oli hollandlasest peatreener Arno Pijpers, kelle debüüthooaeg päädis 12 punktilise paremusega FC TVMK ees. 2002. aastal kindlustati tiitlivõit alles viimase vooruga, kui Kadrioru staadionil mängiti Levadiaga 0:0 viiki. Kõva konkurent jäi kahe vähempunktiga hõbedale. Euroväljakutel piirduti üheksandat katset järjest avaringiga, kui Meistrite liiga eelvoorust läks napi 1:0 paremusega edasi Küprose klubi APOEL.

2003. aastal oli Flora Meistriliigas pidurdamatu. 28 mängust ei saadud ainsatki kaotust, võite kogunes 24 ning väravaid tervelt 105. Norralane Tor Henning Hamre oli 39 väravaga ülekaalukalt parim väravakütt. Edumaa TVMK ees oli hooaja lõpuks 11 silma. Kui võtta arvesse ka eelmise hooaja lõpp ja järgmise algus, püsis Flora koduses meistrisarjas kaotuseta 37 vooru! Seni on ületamata teinegi rekord 2003. aastast, mil Meistriliigas võideti 12 mängu järjest. Läbimurret Euroopas tuli mõned hooajad veel oodata, kuigi taaskord jäi edasipääsust puudu õige napilt. Meistrite liigas oli Florast kahe mängu kokkuvõttes 2:1 parem Moldova meister Tiraspoli Sheriff.

Pijpersi viimane aasta Flora tüüri juures neljandat tiitlit ei toonud. Kuigi 2004. aastal oli Meistriliiga parimaks väravalööjaks Flora ründaja Vjatšeslav Zahovaiko, tuli sedapuhku leppida pronksiga. Kuu enne hooaja lõppu asendas Pijpersit Janno Kivisild. Pärast 13 järjestikust medalivõitu lõppes 2005. aasta Florale neljanda kohaga – TVMK-ga oli vahe lõpuks 26 punkti, ettepoole platseerusid veel Levadia ja Narva Trans.

Meeskonna peatreenerid:

2001 – 2004Arno Pijpers (Holland)
2004 – 2005Janno Kivisild

2006 – 2009

2006. tõi Flora etteotsa värvika põhjanaabri Pasi Rautiaineni, kel õnnestus esimesel aastal meeskond viia Levadia ja Transi järel kolmandaks. Küll aga tähistas 2006 ajaloolist sündmust Flora jaoks eurotandril, kus UEFA karikasarjas pääseti teise eelringi. Norralaste Oslo Lyn mängiti kahe viigi juures üle tänu võõrsil löödud väravale. Teises ringis jäädi alla Taani klubile Brondby 0:4.

Nii 2007. kui 2008. aastal teenis Flora Meistriliigas Levadia järel teise koha. 2007. aastal saadi seni suurim kaotus Meistriliigas, kui TVMK-le jäädi alla 0:6. 2008. aastal ei aidanud Florat kullale ka 91 punkti ja koguni 113 väravat, sest Levadial kogunes tabelisse kaks silma rohkem. 2009. aastal oli Flora eesotsas tagasi Tarmo Rüütli, ent punktisaak kahanes 72 peale ning lepiti vaid neljanda kohaga. Mõnevõrra lohutust pakkus karikasari, kus 2008. aasta finaalis alistati Tartu Maag Tammeka 3:1 ja 2009 Nõmme Kalju pärast penaltiseeriat 4:3.

Meeskonna peatreenerid:

2006 – 2008Pasi Rautiainen (Soome)
2009Tarmo Rüütli

2010 – 2016

Flora uus tõus algas Eesti koondise rekordinternatsionaali Martin Reimi asumisel peatreeneriks. Kohe oma debüütaastal uues ametis järgnes tiitlivõit ning neljal eelmisel hooajal valitsenud Levadia sai alistatud viie punktiga. Poole aasta pealt Florasse naasnud Sander Post lõi 17 mänguga 24 väravat, olles sellega Meistriliiga parim ja kogu Euroopa aasta efektiivseim ründaja.

157 korral Eesti koondist esindanud Martin Reimi (Floras 1992-2008) kõrval on ka kõik ülejäänud nn. 100 koondisemängu klubi mehed oma karjääri jooksul esindanud Florat: Marko Kristal (1990-1999), Andres Oper (1994-1999), Mart Poom (1992-1997), Kristen Viikmäe (1996-2008), Raio Piiroja (1999-2004) ja Indrek Zelinski (1993-2001).

Reimi käe all tuli Florale 2011. aastal üheksas meistrikuld, tõusulainel Nõmme Kaljut edestati seitsme punktiga. Meistrite liigas sai Flora loosi põhjal üsna soodsa vastase, kuid Iirimaa meistrist Shamrock Roversist ikkagi jagu ei saadud (0:1 ja 0:0). Karikafinaalis mängiti Narva Trans üle 2:0 ja võideti ka Superkarikas. Lisaks on Flora auhinnakapis Superkarika trofeed aastatest 1998, 2002, 2003, 2004 ja 2009.

2012. aastal taandus Flora pronksile. Oma esimese tiitli võitis Nõmme Kalju, viimase vooruga möödus Florast ka Levadia. Reim lahkus ja uueks peatreeneriks määrati Marko Lelov. Euroopas saadi suvel mõõtu võtta aasta varem Meistrite liigas suuri tegusid teinud FC Baseliga, kellele kaotati 0:2 ja 0:3.

2013. aasta kujunes vägagi vastuoluliseks. Pärast maikuist kuuendat Eesti karikavõitu 3:1 finaaleduga Nõmme Kalju üle hakkas Flora mänguvanker aina rohkem tõrkuma ning seda eriti koduses liigas. Euroopa liigas tuli võõrsil löödud värava reegli tõttu pärast 1:1 ja 0:0 viike vanduda alla Albaania klubile FK Kukesi, kes jõudis hiljem koguni play-off ringi. Suvel lõppes Lelovi üürike periood Flora juhendajana ning peatreeneri kohusetäitjaks määrati Norbert Hurt. Kodune Premium liiga lõpetati pettumusena neljanda kohaga ning lisaks langeti 0:2 kaotusega FC Levadiale ka karikasarjast, mis jättis Flora üle 20 aasta ilma eurosarja kohast.

2014. jalgpalliaasta alustuseks sai FC Flora Superkarika mängus magusa 1:0 võidu FC Levadia üle tänu Zakaria Beglarišvili lõpuminutite väravale. Premium liigas oli FC Flora väga pikalt esikohal, vahepeal oli edumaa jälitajate ees juba 5 punkti. Viimases ringis tulid aga kaotused nii Kaljult, Levadialt ning Sillamäelt ja nii lepiti Levadia ja Sillamäe järel pronksmedalitega.

2015. aasta märkis Florale ajaloo kümnendat tiitlivõitu. Norbert Hurda juhendatud meeskond alustas hooaega tormiliselt, kuid sattus kesksuvel mõõna, mil näiteks Narva Transile kahel korral koduväljakul alla vannuti. Mõõnast tuldi aga auga välja, sealjuures toetudes suuresti sellele, et ainsa tiitlit nõudleva meeskonnana liigas ei kaotatud punkte tabeli alumisele poolele. Nii kasutati FC Levadia libastumine Pärnu Linnameeskonna vastu ja kindlustati juba kaks vooru enne liigahooaja lõppu tiitlivõit, kui FC Infonet Lasnamäe kunstmurul 1:0 alistati. Järgnenud emotsioonilaineharjal murti järgmises voorus võõral väljakul ka Levadia 2:0. Hooaja viimases mängus Paide Linnameeskonnale 1:2 allajäämine ei rõõmustanud küll treenereid, ent lubas siiski sügisesel Paide staadionil kümnenda meistrikarikaga triumfeerida.
Euroopa Liiga hooaeg kulges Florale paraku tavapäraselt: kodus alistati Maksim Gussevi väravast Makedoonia klubi FK Rabotnicki, kuid võõrsil võeti vastu 0:2 kaotus ja pudeneti konkurentsist.

Tiitlit kaitsta on alati keeruline ning 2016. aasta kujuneski Florale äärmiselt raskeks. Suurepäraste ettevalmistusperioodi tulemuste valguses ei suudetud head vormi Premium Liiga alguses realiseerida. IV voorus sai alguse nukker 5-mänguline võiduta seeria, mis meeskonna koheselt tagaajaja rolli seadis. Läbi hooaja kulgenud kõikuv vorm suudeti õigel hetkel karika võiduks realiseerida! Hooaja suurimat madalseisu jäi ilmestama Meistrite Liiga I eelringi 2:3 kaotus kahe mängu kokkuvõttes Gibraltari võistkonnale Lincoln Red Imps. Euroopa ebaedu järel astus osapoolte kokkuleppel tagasi peatreener Norbert Hurt.
Uueks peatreeneriks nimetati Argo Arbeiter, kelle juhendamisel tegi meeskond võimsa tagasituleku Premium Liigas. Pärast 8-mängulist võitude ja 11-mängulist kaotusteta seeriat suudeti sekkuda ka ülipõnevasse tiitliheitlusesse. Kahjuks tähtsal hetkel tabas meeskonda taas vormikõvera langus ning jäädi viimases voorus suisa medalita. Tulemus tähendas, et uueks hooajaks Euroopasse pääsemine sõltub üksnes konkurentide tegemistest koduses karikasarjas. Senise juhendajaga otsustati lepingut mitte pikendada ning uue peatreeneri koht jäi veel lahtiseks.

Meeskonna peatreenerid:

2010 – 2012Martin Reim
2012 – 2013Marko Lelov
2013 – 2016Norbert Hurt
2016Argo Arbeiter

2017 – …

2017. aastat võib pidada FC Flora ajaloos üheks meeldejäävaimaks. Aasta teisel päeval kinnitati uueks peatreeneriks eestlastele tuttav Arno Pijpers, kes juhendas Florat ka aastatel 2000-2004, võites toona kolm meistritiitlit. Peale ebaõnnestunud hooaega aastal 2016. mindi aastale vastu väga noore koosseisuga. Kuigi hooajaeelne ettevalmistus sujus hästi, algas hooaeg superkarikafinaalis paljude jaoks hirmutavalt – vandusime valitsevatele meistritele alla koguni 0:5.

Skeptikuid jagus küll ja veel, sest võistkonda peeti liialt nooreks ning suur allajäämine superkarikafinaalis ei tõotanud just kõige säravamat. Premium liigat alustasime viikidega Levadia ja Kalju vastu, misjärel saime võidulainele – 15 järjestikust võitu! Liidrite heitluses Levadia vastu pidime küll viigiga leppima, kuid kaotuseta seeria sai jätku. Püsisime 26 Premium liiga mängu kaotuseta, kui pidime esimese kaotuse vastu võtma. Arno suutis noored mängijad väga tugevaks meeskonnaks liita ega peljanud ka verinoori mehi otsustavatel hetkedel väljakule saata. Euroopa Liiga 1. ringis saime vastaseks tugeva Sloveenia klubi NK Domžale, kellele kahe mängu kokkuvõttes alla tuli vanduda, mis tähendas, et edu Euroopast ei tulnud ka sel aastal. Premium liigas suutsime aga liidrikohta lõpuni hoida ning kindlustasime eelviimases voorus 2:0 võiduga Tammeka vastu tiitli, lõpetades hooaja vaid kahe kaotusega. Tiitlivõit tähendas, et uuel hooajal mängime Meistrite liiga eelringis ning alates 2018. aastast on kõikidel Euroopa meisterklubidel Meistrite liigast väljalangemise korral võimalus jätkata teekonda Euroopa liigas. Detsembris teates Floraga 4. meistritiitli võitnud Pijpers, et eraelulistel põhjustel ta klubi juhendamist ei jätka ning kolib tagasi kodumaale. Peatreeneriks määrati senine abitreener, 30-aastane Jürgen Henn.

Noort peatreenerit ei oodanud lihtne debüütaasta – oli ju aasta varem tehtud suurepärane hooaeg ning võidetud klubi ajaloo 11. meistritiitel, mida nüüd kaitsma tuli asuda. Hooaja alustuseks tuli vastu võtta napp kaotus superkarikas, kui 2:2 lõppenud normaalaja pidime penaltiseerias FCI Levadia paremust tunnistama. Hooaeg algas kahe kohustusliku võiduga, misjärel kolmandas voorus esimene kaotus tuli, kui võõrsil 0:2 Nõmme Kaljule alla jäädi. Esimeses ringis loovutasime punkte veel Narva Transile (kodus 0:0 viik) ja FCI Levadiale, kellele tasavägises mängus 1:2 alla jäime. Hooaeg jätkus sarnases rütmis – väikestelt saime kätte kindlad võidud, ent suurtes mängudes kippusid võidud käest libisema. Esmalt teises ringis 3:3 viik Kaljuga, kus viigivärava lasime endale lüüa koos lõpuvilega, seejärel napp 0:1 kaotus Tipneri karikafinaalis ning mõni päev hiljem Premium liigas 2:2 viik, kus samuti võit libises käest 90+5 sisse lastud väravaga.

Euromängudes edu saavutada ei õnnestunud ning olgem ausad, ega ka vastasega ei vedanud – Meistrite liiga esimeses eelringis jäime kindlalt alla tugevale Iisraeli meistrile Hapoel Beer-Shevale ning Euroopa liigas saime endale vastu Küprose staarklubi APOEL FC, keda peale avamängu suurt 0:5 kaotust võõrsil A. Le Coq Arenal üllatada suutsime ning kodupubliku rõõmuks 2:0 võidu võtsime. Edasipääsu see aga ei taganud ning fookus läks uuesti kodusele Premium liigale. Hooaja teise poole esimene eksimus tuli augusti algul Paides, kus kahel korral eduseisu käest andsime ning lõpuks viigipunktiga leppima pidime. Augusti lõpus suutsime kaheaastase vaheaja järel alistada suure rivaali Levadia. Seda 3:0 võidumängu olid staadionil tunnistamas viimase kolme aasta rekordit tähistavad 1806 silmapaari. Järgnenud mängus Kaljuga suutsime Hiiul 1:1 viigi välja võidelda, kuid kuu jooksul tuli sisse veel kolm viigimängu – esmalt Transi, siis Kalevi ning lõpuks Kaljuga. Ometi eksisid ka teised ning kõik näis jäävat viimase vooru peale, kus meid ootas ees võõrsilmäng Levadiaga. Enne viimast otsustavat mängu olime Nõmme Kaljuga viigis 83 punkti peal ning FCI Levadia jäi meist maha vaid kahe punktiga. Võrdsete puntkide korral kuulunuks tiitel siiski omavaheliste mängude tõttu Kaljule, kel hooajast kirjas kolme viigi kõrval ka üks võit. Kalju Transi vastu ei vääratanud ning võttis kindla võidu, meie seevastu läksime Levadia vastu küll 1:0 juhtima, ent lasime kaks väravat vastu lüüa ning pidime leppima hooajal 2018 kolmanda kohaga. Noore treeneriduo jaoks oli tegemist kahtlemata õpetliku aastaga, mis andis tulevaks hooajaks kätte kindlad suunad, mille kallal tööd peab tegema.

Meeskonna peatreenerid:

2017Arno Pijpers (Holland)
2018 – …Jürgen Henn

FC Flora naiskond

1997 – 2003

FC Floral naiskond tuli esmakordselt kokku 1997. aasta märtsis. Kuna tegemist oli tüdrukutega, kes olid varem aktiivselt sporti teinud ning ka jalgpalli mänginud, siis suudeti füüsiliselt ja sihikindluselt võistelda iga vastasega.

Algusaastatel saavutas naiskond edu aluseks suuresti tänu väravavaht Maaren Olanderile: ta oli sellel ajal ka Eesti koondise väravavaht ning kapten, 1998. aastal valiti ta Eesti parimaks naisjalgpalluriks.

Võistkonna tuumik püsis aastate jooksul suhteliselt muutumatu, nende seas jagus lisaks Maaren Olanderile teisigi koondislasi: Geit Prants, Maarja Vinkel, Katrin Tuse, Rutt Urbsalu, Monika Vehlmann, Liis Saharov A-koondises; Maria Izbas, Merli Kaljuve, Riin Saar, Marge Rennig ja Maarit Sarjas noortekoondises.
Esimese mängu Eesti meistrivõistlustel pidas FC Flora naiskond 1997. aasta aprillis valitseva meistri Pärnu Jalgpalliklubi vastu, tulemuseks 0:3 kaotus. Edaspidi saadi nii võite kui kaotusi kogudes hooaja lõpuks tubli kolmas koht, veel paremini läks esimesel Aastavahetuseturniiril – seal jõuti hõbemedalitele.

Kolmas koht õnnestus FC Flora naiskonnal saavutada kolmel järjestikusel täispikal hooajal, ent alates aastast 2001. taanduti kaheks aastaks neljandale positsioonile, hooajal 2003 jäädi koguni viiendaks.

Naiskonna peatreenerid:

1997 – 2002Priit Tomingas
2003Andres Süvari

2004 – 2012

2004. aastal alustas naiskond liigahooaega ilma treenerita, ent võitis 4 esimest mängu, enne kui hilisem meister Pärnu JK nende hoo peatas. Kevadvooru järel oldi tabeli esimesel poolel ning nõnda oli kindlustatud, et erinevalt varasemast hooajast lõpetati sügisel nelja parema seas.

FC Flora naiskonna juhendajaks oli kuni 2002. aasta lõpuni Priit Tomingas. Kuna tegemist oli noore treeneriga, arenes ta üheskoos mängijatega. Alates 2003. aastast treenis naiskonda FC Kuressaare mängija Anders Süvari, järgmise aasta algul vahetas Raimo Rand ta välja, ent läks peatselt sõjaväkke ning naiskond jäi mitmeks kuuks treenerita kuni suvel pöördus ametipostile tagasi Anders Süvari. Temagi ametiaeg jäi seekord lühikeseks – sügisest ootasid õpingud Tartu Kõrgemas Sõjakoolis ja septembris võttis koha FC Flora naiskonna treenerina Allan Soomets, kes oli sellel ametipostil kuni 2012. aasta suveni.

Naiskonna peatreenerid:

2004Raimo Rand
2004 – 2012Allan Soomets

2013 – 2015

2012. aasta detsembris sai naiskonna uueks treeneriks Richard Barnwell. Tegemist on inglasega, kes on sündinud Kendalis Lancashires 1979.aastal, saabus Eestisse 2002.aastal, ainsaks tuttavaks New Yorkis kohatud tüdruksõber. Tal on karjääri jooksul Eesti Meistriliigas kirjas 21 mängu, esindades Levadiat ja Kaljut. Floras alustas ta noortetreenerina, juhendades 1997 sündinud poisse. Alates 2013. aastast tegutses Barnwell aga kolm järjestikust hooaega naiskonna juhendajana, millest kõik lõppesid Meistriliigas Pärnu JK järel ja FC Levadia ees hõbedaga. Küll aga võideti kohe Barnwelli juhendamise esimesel hooajal karikavõistlused, kui finaalis suudeti Pärnu 2:0 alistada. Kahel järgneval hooajal tuli küll poolfinaalis Pärnule alla vanduda, ent Barnwelli debüüthooajal tulnud karikavõit oli naiskonnale viieaastase vaheaja järel esimene. Enne seda oldi karikavõitjaks tulnud kahel järjestikusel aastal vastavalt 2007 ja 2008.

Naiskonna peatreenerid:

2012 – 2015Richard Barnwell (UK)

2016 – …

Alates 1. detsembrist 2015 on FC Flora naiskonna peatreeneriks varem Tartu JK Tammeka naiste võistkonda juhtinud Aleksandra Ševoldajeva.

Ševoldajeva on sündinud 16. aprillil 1987. Mängijana esindas Ševoldajeva esmalt Tallinna FC Levadiat, siirdudes seejärel 2007. aastal Tartusse Maag Tammeka, hilisema Tartu JK Tammeka ridadesse. Treeneritööd Taaralinna klubis alustas Aleksandra Ševoldajeva 2009. aastal, Tammeka naiste esindusvõistkonda asus ta tüürima aga 2011. aastal. FC Floras võttis ta ohjad üle Richard Barnwellilt, kelle lahkumise järel täitis lühikest aega peatreeneri kohuseid Marko Kõiv.

Ševoldajeva juhendamise ajal on kahel korral tuldud Naiste meistrivõistlustel hõbedale, seda jällegi Levadia ees ja Pärnu järel. 2018. aastat alustati aga Superkarika võiduga, kui kohe hooaja alustuseks suudeti võit võtta Pärnu JK naiskonna üle. Karikavõistlustel jõuti Ševoldajeva juhendamisel finaali esmakordselt 2018. aastal, kui poolfinaalis alistati 2:0 just naiste jalgpalli valitsenud Pärnu JK ning finaalis juba kindlalt 7:0 Tartu SK 10 Premium. See tähendas esimest karikavõitu viieaastase vaheaja järel ning kokku oli tegemist Flora naiskonna neljanda karikavõiduga.

Naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva lausus 2018. aasta hooaja eel eesmärkidest rääkides järgmist: “Ma ootan, et me kasutaksime oma potentsiaali ja oskused maksimaalselt ära. Ja kui me realiseerime maksimaalselt selle, kui palju me koos suudame tegelikult saavutada, siis selle tulemus saab olla ainult üks.”

Salapäraselt paljulubavad sõnad kruvisid naiskonna ootused ja lootused kõrgele. Hooaja avas naiste Superkarikas, mis oli esimeseks võimaluseks tõestada, et eesootavaks aastaks ollakse sada protsenti valmis. Kohtumine osutus väga pingeliseks ning kuigi me läksime kahel korral mängu juhtima, lasime mõlemal korral ka vastuvärava lüüa ning nii tuli võitja selgitada penaltiseerias. Seal suutis naiskond aga oma paremuse maksma panna ning hooaeg oligi klubi kolmanda superkarikavõiduga avatud!

Ka liigahooaeg algas igati soliidselt ning kohustuslikud võidud tulid koos üha parema mängupildiga. Esimene võimalus oma peamise rivaali Pärnu JK naiskonnaga kohtuda saabus mai alguses, kui ette tuli võtta sõit suvepealinna. Näitasime, et meie sisu ja kavatsused sel hooajal on suuremad kui kunagi varem ning sõitsime Pärnust tagasi 4:0 võiduga. Neli päeva hiljem tuli aga ise Pärnut võõrustada, sest välja tuli selgitada karikavõistluste finalist. Ka see mäng kulges igati kontrolli all ning Lisette Tammiku väravad kummalgi poolajal tõid meile 2:0 võiduga pääsu finaali. Karikafinaal tähendas mängu A. Le Coq Arena murul ning seal ootas meid Tartu SK 10 Premium naiskond, kellega õnneks suuri raskusi ei tekkinud ning hooaja teine karikas jäi Florasse 7:0 võiduga.

Suvel saabus rõõmusõnum, et kaks meie mängijat on jäänud silma Itaalia suurklubile Napolile. Nii jäime hooaja keskel ilma küll kahest oma põhimängijast Lisette Tammikust ja Eneli Kutterist, ent saime koos rõõmustada, et meie töö on viinud selleni, et kahel jalgpalluril avanes võimalus teha oma karjääris suur samm edasi .

Suuremate ja väiksemate võitudega purjetasime järgmise Pärnu mänguni, mis saabus juuli keskel. Kui 44 minutit püsis see mäng väravateta viigi peal, siis esimese poolaja viimaste minutitega saatsime Pärnu võrku kaks palli ning sellest piisas, sest rohkem väravaid selles mängus ei löödud. Edu Pärnu JK ees oli kasvanud kuuepunktiliseks. Kümme päeva hiljem ootas ees järjekordne kohtumine Pärnuga, sedapuhku oli tegemist Balti liiga mänguga. Taaskord suutsime oma mängu peale suruda ning suure tahtmisega võidupunktid endale napsata, alistades vastase 2:1. Jätkasime hooaega korralikult ega andnud väärtuslikke punkte kusagil ära, kuniks augusti lõpus ootas ees eelviimane omavaheline liigamäng Pärnuga. Sel korral töötas pärnakate mängumootor oluliselt paremini ning viie võidu kõrvale tuli võtta esimene kaotus sel hooajal Pärnule.

See vähendas vahe liigatabelis aga kolmele punktile, mis hooaja lõpu lähenedes tähendas, et enam eksimisruumi pole. Võit võidu järel lähenesime otsustavale mängule, kui 13. oktoobril tuli Lilleküla kodumurul vastu võtta taaskord Pärnu JK naiskond. Võit ja viik tähendaksid klubi ajaloo esimest naiste meistritiitlit, kaotuse korral tulnuks heita tähelepanelikum pilk tabelisse ning vaadata väravatevahesid. Pärnu alustas isukalt ning juba 15. minutil õnnestus neil juhtima asuda. See äratas naiskonna üles ning isuga asuti vastuväravat otsima. Poolajapausile tuli minna 0:1 kaotusseisus. Teist poolaega sai mängitud veerand tundi, kui Kristiina Tullus sai kirja oma karjääri esimese liigavärava, mis osutuski tiitli toonud väravaks, sest rohkem väravaid selles mängus ei nähtud ning 1:1 viigist meile piisas.

Sellega sai läbi Pärnu naiskonna kaheksa aastat kestnud valitsemisaeg ning loodetavasti on see meie naiskonna jaoks esimene mitmest tiitlivõidust! Kaks nädalat hiljem tuli veel korra pärnakatega maid jagada, kui Balti liiga play-offis selgitasime omavahel pronksmedalite saaja. 90 minutit lõppes 2:2 viigiseisul ning see tähendas lisaaega, kus aga Kethy Õunpuu 111. minutil täpne oli ning sellega naiskonnale Balti liiga pronksi tagas!

Kuldse ning kolme karika võiduga ja Balti liiga pronksiga lõppenud ajaloolise hooaja krooniks tunnistati naiskonna kapten Katrin Loo Estonia kontserdisaalis toimunud jalgpalligalal hooaja parimaks väravakütiks, naiste meistriliiga parimaks mängijaks ning ühtlasi ka Eesti aasta naisjalgpalluriks!

“2018 oli minu jalgpalluriteel parim aasta, siia mahub nii palju mälestusi. Tunnen ise, et tegin tõesti väga hea hooaja. Mängida Champions League’is oli minu üks unistusi, loodan, et järgmisel aastal see võimalus mul avaneb ning seal on juba eesmärgiks avaringist edasi pääseda!” lausus naiskonna kapten eesootava aasta eel.

2019 tähendab naiskonna jaoks uutmoodi aastat – hooajale minnakse esimest korda vastu tiitlikaitsjatena ning suvel ootab ees Meistrite liiga. On, mida oodata!

Naiskonna peatreenerid:

2015 – …Aleksandra Ševoldajeva