Ajalugu

FC Flora - Ipswich Town 2000. aastal

Eesti jalgpalliajaloo suurim ja mõjukaim klubi FC Flora nägi ilmavalgust 1990. aasta 10. märtsil. Klubi presidendi Aivar Pohlaku soov panna vastukaaluks venekeelsele jalgpallikultuurile idanema Eesti jalgpall langes Nõukogude Liidu lagunemise perioodi, kus legendaarse noortemeeskonna Tallinna Lõvide baasil loodi eestikeelne meeskond.

Algusaastad ei olnud kergete killast. 1990. aastal lõpetas Flora Eesti NSV meistrivõistlused viimase kohaga ja järgmisel hooajal palliti aste madalamal esiliigas. 1992. aastaks oli siinne poliitiline olukord muutunud ning Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega mängiti 52-aastase vaheaja järel taas Eesti meistritiitlile. Flora lõpetas hooaja neljanda kohaga, meistriks krooniti Tallinna Norma.

1992. aastaks ei olnud heitlused kodumaistel palliplatsidel veel läbi, sest Meistriliiga vormiti Euroopa suurte liigade eeskujul sügis-kevadperioodil toimivaks. Nii mängiti järgmised kuus hooaega. Pärast 1992/1993 hooaja hõbemedaleid (esikohta kaitsnud Norma kogus 42 ja Flora 34 punkti) asus uueks peatreeneriks Lõvide omaaegne juhendaja Roman Ubakivi ning esimesed tiitlid ei andnud kaua oodata.

1993/1994 hooaeg lõppes FC Flora jaoks esimese Eesti meistritiitliga, kui voor enne hooaja lõppu diskvalifitseeriti korruptsioonikahtluse tõttu tabelijuht FC Tevalte. Flora ja Norma kogusid võrdselt punkte, kulla saatuse otsustanud lisamatšis jäi Flora peale 5:2.

Järgmisel hooajal ei saadud Meistriliigas ainsatki kaotust, nii eelvoorus kui finaalvoorus edestati FC Lantana-Marlekori ühe punktiga ning võideti teine meistrikuld. 1994. aasta tõi Flora jaoks ka esimesed mängud Euroopa jalgpalliväljakutel, kus UEFA karikasarjas jäädi kahel korral 0:3 alla Taani klubile Odense BK.

1995/1996 hooaeg jäi Ubakivi jaoks Floras viimaseks. 1995. aasta suvel oli Flora saanud UEFA karikasarjas ajaloolise võidu, kui pärast 0:4 kaotust Norras alistati korduskohtumises Lillestrøm SK 1:0. Samuti tuldi esmakordselt Eesti karikavõitjaks pärast 2:0 finaaliedu Lantana-Marlekori üle. 1996 jaanuaris asendati Ubakivi islandlase Teitur Thordarsoniga, kellest sai ühtlasi ka Eesti koondise peatreener. Suur mahajäämus eelvoorus ei võimaldanud Floral enamat teisest kohast, tiitli haaras enda valdusse kuus punkti rohkem kogunud FC Lantana. Väikese lohutusena oli Lembit Rajala 16 tabamusega Meistriliiga parim väravakütt.

Jõudude vahekord ei muutunud ka 1996/1997 hooajal, kus Lantana edu meistrivõistluste lõpuks oli Flora ees kolm punkti. Euroväljakutel häbisse ei jäädud, sest soomlaste Haka osutus paremaks õige napilt – 2:2 viigi järel kaotati kordusmäng 0:1. Küll aga püsib tänaseni Mart Poomi rekord, kes hoidis 95/96 hooaja lõppu ja 96/97 algust arvesse võttes kaheksas Meistriliiga mängus ja kokku 756 minuti jooksul Flora värava puutumatuna.

Thordarsoni töö kandis vilja hooajal 1997/1998, kus Flora ülekaal oli ilmne. Lantana taandus kolmandaks, teiseks tõusnud Tallinna Sadamat edestati 10 punktiga. Meistriliiga elas üle reformi, mistõttu Flora võitis samal aastal teisegi meistritiitli – Sadam jäi Florale 14 vooru pikkuses kullaheitluses alla ühe silmaga. Alates 1999. aastast on Eesti jalgpallis tänaseni kasutusel olev süsteem, kus tiitel jagatakse välja ühe aastanumbri sees.

Flora sai tuleristsed ka UEFA Meistrite liigas ja oli lähedal üllatusele, kui kuulsa Bukaresti Steaua vastu võideti 1:4 kaotatud avamängu järel korduskohtumine 3:1. Edukat aastat kaunistas teine Eesti karikavõit, kui Kuressaares toimunud finaalis saadi 3:2 jagu Lantanast, Flora päralt oli ka Superkarikas. Augusti lõpus peeti Sitsiilias tähelepanuväärne sõprusmäng AC Milaniga, mis lõppes tulemusega 1:2, kusjuures mängu avavärva lõi Urmas Kirs.

Aasta 1999 oli Flora jaoks keeruline. Meeskonnast lahkus Taani klubisse Aalborg kolmel eelneval hooajal enim väravaid löönud ründaja Andres Oper. 28 mängust koguti vaid 13 võitu ning kullale tõusnud Maardu FC Levadiast lahutas Florat hooaja lõpus tervelt 26 punkti. Leppida tuli lõpuks pronksiga, sest teise kohaga üllatas Viljandi Tulevik. Midagi head ei toonud ka euromängud, kus Belgradi Partizanile jäädi kahe mängu kokkuvõttes alla 1:10.

2000. aasta tähistas FC Flora jaoks uut ajajärku. Klubi kodustaadioniks sai vastvalminud Lilleküla staadion, mis mahutab 9500 pealtvaatajat. Eelmisel hooajal Tulevikku juhendanud Tarmo Rüütli istus nüüd Flora peatreeneritoolil ning lõppkoht paranes hõbedaks.  Levadia peale hammas veel ei hakanud, ainsagi kaotuseta hooaja läbinud kullavõitja edestas Florat 19 punktiga.

2001. aastaga algas klubi jaoks seni edukaim periood, kus järjepanu võideti kolm Eesti meistrikulda. Edu arhitektiks oli hollandlasest peatreener Arno Pijpers, kelle debüüthooaeg päädis 12 punktilise paremusega FC TVMK ees. 2002. aastal kindlustati tiitlivõit alles viimase vooruga, kui Kadrioru staadionil mängiti Levadiaga 0:0 viiki. Kõva konkurent jäi kahe vähempunktiga hõbedale. Euroväljakutel piirduti üheksandat katset järjest avaringiga, kui Meistrite liiga eelvoorust läks napi 1:0 paremusega edasi Küprose klubi APOEL.

2003. aastal oli Flora Meistriliigas pidurdamatu. 28 mängust ei saadud ainsatki kaotust, võite kogunes 24 ning väravaid tervelt 105. Norralane Tor Henning Hamre oli 39 väravaga ülekaalukalt parim väravakütt. Edumaa TVMK ees oli hooaja lõpuks 11 silma. Kui võtta arvesse ka eelmise hooaja lõpp ja järgmise algus, püsis Flora koduses meistrisarjas kaotuseta 37 vooru! Seni on ületamata teinegi rekord 2003. aastast, mil Meistriliigas võideti 12 mängu järjest. Läbimurret Euroopas tuli mõned hooajad veel oodata, kuigi taaskord jäi edasipääsust puudu õige napilt. Meistrite liigas oli Florast kahe mängu kokkuvõttes 2:1 parem Moldova meister Tiraspoli Sheriff.

Pijpersi viimane aasta Flora tüüri juures neljandat tiitlit ei toonud. Kuigi 2004. aastal oli Meistriliiga parimaks väravalööjaks Flora ründaja Vjatšeslav Zahovaiko, tuli sedapuhku leppida pronksiga. Kuu enne hooaja lõppu asendas Pijpersit Janno Kivisild. Pärast 13 järjestikust medalivõitu lõppes 2005. aasta Florale neljanda kohaga – TVMK-ga oli vahe lõpuks 26 punkti, ettepoole platseerusid veel Levadia ja Narva Trans.

2006. tõi Flora etteotsa värvika põhjanaabri Pasi Rautiaineni, kel õnnestus esimesel aastal meeskond viia Levadia ja Transi järel kolmandaks. Küll aga tähistas 2006 ajaloolist sündmust Flora jaoks eurotandril, kus UEFA karikasarjas pääseti teise eelringi. Norralaste Oslo Lyn mängiti kahe viigi juures üle tänu võõrsil löödud väravale. Teises ringis jäädi alla Taani klubile Brondby 0:4.

Nii 2007. kui 2008. aastal teenis Flora Meistriliigas Levadia järel teise koha. 2007. aastal saadi seni suurim kaotus Meistriliigas, kui TVMK-le jäädi alla 0:6. 2008. aastal ei aidanud Florat kullale ka 91 punkti ja koguni 113 väravat, sest Levadial kogunes tabelisse kaks silma rohkem. 2009. aastal oli Flora eesotsas tagasi Tarmo Rüütli, ent punktisaak kahanes 72 peale ning lepiti vaid neljanda kohaga. Mõnevõrra lohutust pakkus karikasari, kus 2008. aasta finaalis alistati Tartu Maag Tammeka 3:1 ja 2009 Nõmme Kalju pärast penaltiseeriat 4:3.

Flora uus tõus algas Eesti koondise rekordinternatsionaali Martin Reimi asumisel peatreeneriks. Kohe oma debüütaastal uues ametis järgnes tiitlivõit ning neljal eelmisel hooajal valitsenud Levadia sai alistatud viie punktiga. Poole aasta pealt Florasse naasnud Sander Post lõi 17 mänguga 24 väravat, olles sellega Meistriliiga parim ja kogu Euroopa aasta efektiivseim ründaja.

157 korral Eesti koondist esindanud Martin Reimi (Floras 1992-2008) kõrval on ka kõik ülejäänud nn. 100 koondisemängu klubi mehed oma karjääri jooksul esindanud Florat: Marko Kristal (1990-1999), Andres Oper (1994-1999), Mart Poom (1992-1997), Kristen Viikmäe (1996-2008), Raio Piiroja (1999-2004) ja Indrek Zelinski (1993-2001).

Reimi käe all tuli Florale 2011. aastal üheksas meistrikuld, tõusulainel Nõmme Kaljut edestati seitsme punktiga. Meistrite liigas sai Flora loosi põhjal üsna soodsa vastase, kuid Iirimaa meistrist Shamrock Roversist ikkagi jagu ei saadud (0:1 ja 0:0). Karikafinaalis mängiti Narva Trans üle 2:0 ja võideti ka Superkarikas. Lisaks on Flora auhinnakapis Superkarika trofeed aastatest 1998, 2002, 2003, 2004 ja 2009.

2012. aastal taandus Flora pronksile. Oma esimese tiitli võitis Nõmme Kalju, viimase vooruga möödus Florast ka Levadia. Reim lahkus ja uueks peatreeneriks määrati Marko Lelov. Euroopas saadi suvel mõõtu võtta aasta varem Meistrite liigas suuri tegusid teinud FC Baseliga, kellele kaotati 0:2 ja 0:3.

2013. aasta kujunes vägagi vastuoluliseks. Pärast maikuist kuuendat Eesti karikavõitu 3:1 finaaleduga Nõmme Kalju üle hakkas Flora mänguvanker aina rohkem tõrkuma ning seda eriti koduses liigas. Euroopa liigas tuli võõrsil löödud värava reegli tõttu pärast 1:1 ja 0:0 viike vanduda alla Albaania klubile FK Kukesi, kes jõudis hiljem koguni play-off ringi. Suvel lõppes Lelovi üürike periood Flora juhendajana ning peatreeneri kohusetäitjaks määrati Norbert Hurt. Kodune Premium liiga lõpetati pettumusena neljanda kohaga ning lisaks langeti 0:2 kaotusega FC Levadiale ka karikasarjast, mis jättis Flora üle 20 aasta ilma eurosarja kohast.

2014. jalgpalliaasta alustuseks sai FC Flora Superkarika mängus magusa 1:0 võidu FC Levadia üle tänu Zakaria Beglarišvili lõpuminutite väravale. Premium liigas oli FC Flora väga pikalt esikohal, vahepeal oli edumaa jälitajate ees juba 5 punkti. Viimases ringis tulid aga kaotused nii Kaljult, Levadialt ning Sillamäelt ja nii lepiti Levadia ja Sillamäe järel pronksmedalitega.

2015. aasta märkis Florale ajaloo kümnendat tiitlivõitu. Norbert Hurda juhendatud meeskond alustas hooaega tormiliselt, kuid sattus kesksuvel mõõna, mil näiteks Narva Transile kahel korral koduväljakul alla vannuti. Mõõnast tuldi aga auga välja, sealjuures toetudes suuresti sellele, et ainsa tiitlit nõudleva meeskonnana liigas ei kaotatud punkte tabeli alumisele poolele. Nii kasutati FC Levadia libastumine Pärnu Linnameeskonna vastu ja kindlustati juba kaks vooru enne liigahooaja lõppu tiitlivõit, kui FC Infonet Lasnamäe kunstmurul 1:0 alistati. Järgnenud emotsioonilaineharjal murti järgmises voorus võõral väljakul ka Levadia 2:0. Hooaja viimases mängus Paide Linnameeskonnale 1:2 allajäämine ei rõõmustanud küll treenereid, ent lubas siiski sügisesel Paide staadionil kümnenda meistrikarikaga triumfeerida.
Euroopa Liiga hooaeg kulges Florale paraku tavapäraselt: kodus alistati Maksim Gussevi väravast Makedoonia klubi FK Rabotnicki, kuid võõrsil võeti vastu 0:2 kaotus ja pudeneti konkurentsist.

Tiitlit kaitsta on alati keeruline ning 2016. aasta kujuneski Florale äärmiselt raskeks. Suurepäraste ettevalmistusperioodi tulemuste valguses ei suudetud head vormi Premium Liiga alguses realiseerida. IV voorus sai alguse nukker 5-mänguline võiduta seeria, mis meeskonna koheselt tagaajaja rolli seadis. Läbi hooaja kulgenud kõikuv vorm suudeti õigel hetkel karika võiduks realiseerida! Hooaja suurimat madalseisu jäi ilmestama Meistrite Liiga I eelringi 2:3 kaotus kahe mängu kokkuvõttes Gibraltari võistkonnale Lincoln Red Imps. Euroopa ebaedu järel astus osapoolte kokkuleppel tagasi peatreener Norbert Hurt.
Uueks peatreeneriks nimetati Argo Arbeiter, kelle juhendamisel tegi meeskond võimsa tagasituleku Premium Liigas. Pärast 8-mängulist võitude ja 11-mängulist kaotusteta seeriat suudeti sekkuda ka ülipõnevasse tiitliheitlusesse. Kahjuks tähtsal hetkel tabas meeskonda taas vormikõvera langus ning jäädi viimases voorus suisa medalita. Tulemus tähendas, et uueks hooajaks Euroopasse pääsemine sõltub üksnes konkurentide tegemistest koduses karikasarjas. Senise juhendajaga otsustati lepingut mitte pikendada ning uueks  peatreerneriks määrati Eesti publikule tuttav hollandlane Arno Pijpers.

 

Taasiseseisvunud Eestis on Floral 24 hooajaga ette näidata 10 tiitlivõitu, 6 hõbedat ja 5 pronksi. Medalita on jäädud vaid neljal korral, kusjuures kordagi pole langetud allapoole neljandast kohast. Alates 1992. aastast on Flora kõrval ainsana kõigil hooaegadel kõrgeimas seltskonnas mänginud Narva Trans. 

Noored

Flora kevadine turniir tuleb taas lihavõttepühade nädalavahetusel, sellel aastal 14.-16. aprill.
 

Loe lisaks

Naiskond

Naiste saalijalgpalli karikavõitjaks tuli FC Flora!

 

Loe lähemalt