8. mai 2020
Kui kogu maailm peatus ja Eesti Vabariigi valitsus 12. märtsil eriolukorra välja kuulutas, tundus nagu kõik tehtud pingutused ja suur töö on olnud asjata. Nii see õnneks pole olnud ning alati saab keerulised olukorrad muuta väljakutseteks ning nendest õppida, siis on neist meile kõigile kasu.
Rääkisime meie esindusmeeskonnaga, kuidas neil on läinud. Meie vestluspartneriteks on esindusmeeskonna abitreener Joel Indermitte, füsioterapeut Kristiina Lind ja kaitsemängija Maksim Paskotši.
Alustame algusest ehk mis toimus peale eriolukorra väljakuulutamist.
Joel: Esimene samm, mis me treeneritega tegime, oli olukorra analüüs. Näha oli, et see olukord võib olla pikemaajalisem. Seetõttu kogusime infot nii treeningtingimuste, kui ka viiruse enda kohta, et haigestumist vältida.
Jagasime nädala kaupa mängijatele individuaalseid kavasid ning varieerisime neid vastavalt, kui palju koormust ja mis treeningud neile anda soovisime.
Kavad olid kõigile sarnase iseloomuga, veidi erinesid palliga harjutused vastavalt mängijate positsioonidele. Meil oli igapäevane tagasiside nende treeningtöö kohta, kas siis pulsikellalt saadav info või vahest ka videomaterjal. Saime võistkonnana hästi hakkama. Korra nädalas oli meil ühine e-keskkonnas kohtumine. Korraldasime Flora-teemalise viktoriini, mille esikolmiku moodustasid Konstantin Vassiljev, Ingmar Krister Paplavskis ja Enar Jääger.
Maksim: Aeg möödus kiiresti, sest iga päev oli kool ja trennid, seega igav kindlasti ei olnud. Hakkasin raamatuid rohkem lugema ja keskendusin oma nõrkustele, et eriolukorrast tulla paremas vormis. Omavahelist suhtlust oli palju. Olid erinevad koosolekud meeskonnaga, sotsiaalmeedias rääkisime ka. Treenerid helistasid ka niisama, et küsida, kuidas läheb ja see väga aitas. Ma olen neile väga tänulik, sest tänu sellele oligi kergem üle elada see isolatsioon.
Maksim, U17 Euroopa Meistrivõistluste valikturniiri ootus oli kõigil suur. Kuidas sina selle ära jäämisega toime tulid?
See oli kindlasti väga kurb uudis, sest ma lõpuni uskusin, et äkki saame veel mängida. Aga see on elu, juhtub. Nüüd on aeg valmistuda U19 EM. Kõik peavad aru saama, et elu ei lõpe ja juba praegu hakata pingutama ning mõtlema sellele kuidas end arendada. Ma olen väga õnnelik, et saan mängida sellises koondises. Kohe kui see uudis (U17 EM ärajäämine – toim) tuli, poisid hakkasid toetama üksteist. Ma ka kohe kirjutasin, et pole midagi töötame edasi! Kõik teadsid, et see oli hea võimalus näidata ennast. Aga pole midagi, näitame U19 EM’ il.
Mis kogemuse võtate kaasa endaga eriolukorras treenimisest?
Joel: Iga mängija õppis individuaalselt rohkem treenima. Jalgpall on meeskonnasport, treenitakse võistkonnana treeneri käe all. Oskus end ise treenida, ise motiveerida ja pushida. See on see, mis nad kaasa võtavad ja mis kindlasti neile edaspidises karjääris kasuks tuleb.
Maksim: Kõige raskem oli vaimselt, sest kui sa nii kaua treenid võistkonnaga ja siis sul tuleb treenida üksinda. Selleks on vaja aega, et harjuda. Tegin kõik plaani järgi ja koguaeg natukene lisaks ka, kas kätekõverdusi või kõhulihastele midagi. Tegelikult, enne eriolukorda mulle väga ei meeldinud joosta niisama ilma pallita, aga nüüd ma teen seda hea meelega. Ja ma arvan, et see on väga harjumus, mis mul tekkis.
Ma sain aru, et isegi kui on selline raske olukord, kus sa pead treenima üksinda ja sul ei ole isegi väljakut, sa saad areneda ja õppida midagi uut. Ja elus on väga tahtis, isegi kui sul on rasked hetked, mitte lasta pead norgu. Töötada ja pingutada lõpuni, sest see on nagu väljakul – kui sa midagi tahad, kui tahad hästi mängida, siis sa pead pingutama rohkem kui teised, pead töötama rohkem kui teised ja ainult nii saad paremaks. Mitte karta õppida midagi uut.
Tunneli lõpus paistab valgus ja hakkame vaikselt välja tulema eriolukorrast. Alustasime 04.05 eritingimustel treeningutega ja 08.05 said alguse kontakttreeningud. Samas on siiski oluline, et meeskond ei haigestuks ning saaks turvaliselt naasta jalgpallirütmi.
Kristiina: Kõige olulisem on hetkel tõesti see, et meeskond ei haigestuks. Selleks on reeglid päris karmid: mängijad kraadivad end hommikuti kodus, uus kraadimine toimub staadionile jõudes. Staadionile jõudes kontrollitakse ka muid tervisenäitajaid. Kellel vähegi on mingeid sümptomeid, need treeningule ei pääse. Toimub pidev treeningvahendite desinfitseerimine.
Me ei saa kontrollida, mida kõik oma eraelus teevad, aga saame teha endast kõik, et jalgpalliplatsilt keegi seda haigust ei saaks. Siin on mängijatel on hästi suur roll endal – peavad järgima hügieenireegleid ja hoidma treeningul distantsi. Pärast trenni piisavalt magama ja tegema vajadusel lisauinaku treeningult koju jõudes. Peavad korralikult sööma ja vedelikku tarbima. Sellest nädalast valmistab meie kokk neile ka lõuna, mille nad saavad peale trenni kaasa ehk ühe lisa toidukorra kaasa. Need on kõik need abinõud, mis me oleme võtnud, et meie mängijad võimalikult tervena hoida.
Teine suur teema on keskkonnaga kohanemine. On olnud suur paus muru peal treenimisele ja ka puutsade kandmisele. Eriolukorra ajal tegid mängijad treeninguid suures osas tossudes ja jooksujalatsites, teistsugusel pinnasel ja koormusel. Nüüd murul treenides, töötavad teised lihased. Sellest tingituna tunduvad treeningud raskemad ning lihased valusamad kui tavaliselt. Ja ka intensiivsus on hoopis teine, kui saab üksteisega võistelda ja end proovile panna. Selleks on treenerid väga põhjalikult treeningud läbi mõelnud ning pigem on koormused madalamad, et mängijad saaksid järk-järgult kohaneda.
Olulisel kohal on ka vaimne kohanemine. Siiani pole olnud võistlusmomenti, pole olnud treeneri valvsat pilku ning kommentaare või hinnanguid. See võib olla nii kehale, kui ka vaimule lisastress. Ja keha võib vajada rohkem und või ka toitumisplaani. See on miski millega meie mängijad peavad toime tulema. Lisaks on mängijatel endale suured ootused. Tehnika pole see, millega mängijad ise on harjunud. See on ka koht, kus tuleb keskenduda enda tegemistele ja mitte end võrrelda end teistega. See on kõigile raske ja keeruline kohanemise periood.
Jalgpallile on omane, et platsil on mängijaid palju ja oht on teisega kokku põrgata. Siiani on mängijad sellest pikalt eemal olnud ja kontakti vältinud. Taas kohanemine sellega on plaanis teises faasis.
Kuidas on läinud esimesed ühistrennid?
Joel: Ühistrennid on läinud hästi. Kõik mängijad on õnnelikud, et saavad olla jälle jalgpalliväljakul. On õnnelikud, et saavad taas üheskoos treenida, saavad olla muru peal. Näod on naerul. Togimine ja lõõpimine pole kuhugi kadunud. Võistkonna vaim on hea. Jalgpallipoolega läheb aega, tehniline vorm vajab veel kohanemist. Aga poisid on esimeste päevade põhjal juba päris palju heas mõttes vana vormi tagasi saanud ja iga päevaga läheb see paremaks.
Esimesel nädalal käis töö kahes vahetuses ja treenisime neljas grupis, kus kaks gruppi on samal ajal väljakute erineval poolel. Poolkaitsjad-ründajad on nö segagruppides ja nö teises vahetuses tulevad kaitsemängijad ja väravavahid. Sellega tagame, et igas grupis on maksimaalselt 10 inimest ja kõik eritingimused on täidetud.
Maksim: See oli nii hea tunne – uuesti astuda väljakule ja esimene trenn oli väga hea. Oli rõõm näha teisi mängijaid ja treenereid peale nii pikka aega.
Millised olid tingimused treeningute läbi viimisel ja milline on nende ettevalmistamine?
Joel: Treening oli teistsugune, kui me oleme harjunud. Vältida tuli kontakti, palli ei tohtinud käega või peaga mängida. Mitte, et muidu võiks jalgpallis käega mängida, aga vahest mõnes harjutuses on elemente, kus on palli püüdmine ja viskamine vajalik. Päris palju oli tehnika ja söödu harjutusi. Palju oli ka füüsilisi kombineeritud harjutusi.
Treenerite jaoks oli päev pikem, kui tavaliselt. Treenerid kogunevad alati tund enne esimese treeningu algust – panevad paika väljaku, vajalikud vahendid, mis tagavad mängijate turvalise saabumise staadionile. Peale esimest trenni, desinfitseeritakse kõik treeningvahendid. On tunniajane paus ja saabub teine vahetus. Peale teist trenni on kogu inventari desinfitseerimine ning varustuse ruumi viimine. Mängijate treeningpikkus on 1,5h nagu tavaliselt. Eraldi individuaalseid kavasid me mängijatele lisaks ei rakenda.
Kas oleme mängudeks valmis?
Joel: Füüsiliselt on olnud aktiivne aeg, kuid metsa all jooksmisest ning intervall trennist ei piisa. Vajame veel aega kontaktselt treenida ja jalgpallilisii treeninguid teha. Aga me oleme sinna teel ning varsti loodetavasti juba väljakul näeme.
Maksim: Ma arvan, et me oleme valmis, sest juba esimesel trennis oli näha, et kõik tegid iseseisvalt kõvasti tööd ja väljakul ei olnud probleemi. Kindlasti tahaks juba mängida.
Rõõmsaid taaskohtumisi on olnud sellel nädalal palju. Esmaspäeval, 4. mail alustasid meie noored eritingimustel kontaktivabade treeningutega. Päikselised ilmad, säravad silmad ja laste naer jääb seda nädalat iseloomustama. Nüüd ootame pikisilmi uudiseid Premium Liiga jätkamise, noorte tavatreeningute ja teiste liigade alustamise kohta.
Viimased uudised
6. okt. 2024
6. okt. 2024
6. okt. 2024
5. okt. 2024
5. okt. 2024
5. okt. 2024
4. okt. 2024
3. okt. 2024