Klubi-UUDISED

Intervjuu: Uno Tutk, peakohtunik

15. apr. 2020

Jalgpall on universaalne keel, mida saab mängida igal ajal ja igal pool. Selleks piisab tihti pallist ja heast kujutlusvõimest ning mängitegi sõbraga tuhandete silmapaaride ees ning puude vahele lendav pall tabab hoopis otsustavas finaalis A. Le Coq Arenal vastase väravavõrku. Ometi ei saa ükski mäng toimuda reegliteta ning ametlikes kohtumistes peavad reeglite järgmist kinnitama kohtunikud.

Kohtunike töö pole just meelakkumine, saab ju tema peale tihti väljaelatud emotsioonid, mis mänguolukorras kuidagi enda sisse enam ei mahu. Räägime jalgpallist ja kohtunike tööst Eesti peakohtunikuga Uno Tutkiga, kes alustas kohtuniku karjääri 1996ndal aastal ning on aastast 2004 olnud UEFA mängudel kohtunike vaatleja ja delegaat.

Mängul, mille toovad teieni Flora Facebook ja FloraTV neljapäeval, oli Uno kohtunike vaatleja.

Uno, alustasid kohtunikuna ning nüüd vaatled tippkohtunike tööd Euroopas. Mis on sinu muljetavaldava karjääri meeldejäävaimad hetked. Kui peaksid valima, kas sinu karjääri meeldejäävaim hetk pärineb ise kohtunikuna vilistades või mõnd suurmängu vaadeldes?

Pigem tulevad siin meelde Euroopas kogetud suurte mängude vaatlejana osalemised. See atmosfäär, mängu pinge, mängus osalevate mängijate nimed, suurte staadionite ajalugu – see kõik lisab kogu sellele kohtumisele veel lisavürtsi ja enamasti on ka mängud olnud väga võitluslikud ja sündmuste rohked. Meelde tulevad siin Belgia-Saksamaa vastasseis kurikuulsal Heyseli Staadionil või Barcelona – Roma CL kohtumine Nou Campil.

Kohtunikuna vast Levadia – Flora 2002 aasta tiitlimäng Kadrioru staadionil 3200 pealtvaataja ees, mis muide on siiani suurima publikuarvuga mäng taasiseseisvunud Eestis, kus viimases mängus otsustati EMV tiitel. Oma viimase mängu Levadia treenerina tegi värvikas Pasi Rautiainen, kelle ma lõpusekundeil olin sunnitud eemaldama ja hiljem naasis ta tagasi Eestisse juba FC Flora treenerina. Samuti ei saa mainimata jätta Eesti-Venemaa sõpruskohtumist 2002 aasta märtsis, kus osalesin 4-nda kohtunikuna rootslaste brigaadis ja kus meie koondis alistas ida-naabri Andres Operi kahest väravast 2:1.

Vaatlejana märgiksin ära FC Arsenali ja Anderlechti Meistrite Liiga mängu, kus koduvõistkond läks esimesel poolajal 3:0 juhtima ja lõpptulemuseks jäi võitluslik 3:3 viik – vot seal oli intriigi ja põnevust. Hiljem kuulsin, et kohal olid ka Collina ja UEFA endine president Platini, rääkimata koos minuga töötanud Roberto Rosettist, kes täna juhib Euroopa kohtunike tegevust.

Sa oled näinud jalgpalli arengut erinevatest vaatenurkadest, mis on olnud sinu jaoks suurimad muutused jalgpallis?

Jah, jalgpall on tegelikult palju ikkagi muutunud läbi aastate: tehnika, kiirused samas ka reeglid loomulikult. Ma ei tea kui paljud mäletavad veel igavaid 70-ndate lõpu mänge kui iga ette poole sööduga sai tekitada kunstliku suluseisu ja abikohtuniku lipp tõusis iga kord kui kaitseliin sammu ettepoole astus – nüüd on passiivse suluseisu mõiste ja mäng on muutunud palju voolavamaks. Või teine näide, väravavahile tagasisöötmine ja ta võis iga kord palli kätte võtta – nii tapeti tegelikult eduseisus olles mäng praktiliselt ära, sama audist väravavahile palli viskamine, nüüd ei tohi ta palli kätte võtta ning kohe on võimalus teda normaalselt rünnata. Või vaadake kohtunike füüsilist vormi, täna on nad tõelised atleedid ja kohati ka profisportlased.

Kuidas valmistub kohtunik mänguks?

Eks see on igal kohtunikul suhteliselt individuaalne, ainult soojendus harjutused on kõigil ühesugustena soovituslikud välja töötatud. Samas arvan, et tänapäeva võimalused ja video-arhiivide olemasolu ja kättesaadavus teeb mängudeks ettevalmistumise palju professionaalsemaks ning ka aeganõudvamaks.

Meie Eesti kohtunikel on suureks abiks RefPal süsteem, kus saab tutvuda võistkondade kõikide mängijate ajaloo ja eripäradega, et olla valmis mängus ettetulevate võimalike situatsioonidega. Ma ei tahaks uskuda, et tabeliseis kuidagi otseselt kohtunikku mõjutada võiks, samas on kindlasti vahe esikolmiku omavahelise või siis tabeli tagumise otsa võistkonna mõõduvõtuga.

Kas ka vaatlejad mängudeks valmistuvad?

Vaatlejad on ju kõik endised kohtunikud ja sealt kaasavõetud kogemused ja harjumused tulevad ka selles töös kaasa. Meil Eestis tunnevad ju kõik asjaosalised nii võistkondi, tingimusi kui ka võimalusi. Alati on muidugi tore kui ette tuleb meeldivaid üllatusi. Rahvusvahelisel tasemel uurin tavaliselt enne mängule minekut võistkondade koosseise, eelmise vastaseisu korral ka distsiplinaarseid karistusi. Tegelikult  viin end rohkem kurssi mängu teenindava kohtuniku ajalooga.

Kui palju määrab tabeliseis mängude eripära ja seeläbi kohtunike tööd?

Sellised mängud, kus midagi enam kaalul pole võivad teinekord kohtuniku jaoks kujuneda tõeliseks proovikiviks, seda just sellepärast, et mängijate kontsentratsioon ja vahel ka suhtumine on tänu sellele madalam. Just siis võib ette tulla ootamatuid situatsioone ja ka distsiplinaar rikkumisi, mida on alati keeruline lahendada. Kohamängude puhul on aga hoopis teine õhustik ja kui kaalul on palju, on ka kohtunikud enamasti väga mängus sees ning siis tuleb nagu tuleb.

Lõpetuseks, mis sa soovid, et klubid sellest eriolukorrast õpiks ja mis kogemuse võtaksid kaasa?

Olukord on tõesti keeruline, selle aasta MV võivad kujuneda vägagi erilisteks ja praegusel hetkel ei oska veel midagi ennustada, kas ja millal saame taas rohelisele murule naasta. Kõik klubid pannakse proovile ja individuaalsed treeningud toovad välja, mis puust meie jalgpallurid on tehtud ja kui profilt nad need ülirasked ja meie jaoks erakordsed hetked üle elavad.

Samas usun, et väljume sellest kriisist tugevamatena ja raskused ongi selleks, et neid ületada. Soovin kõigile kannatust ja head tervist ning loomulikult kirge jalgpalliga tegelemisel.

Soovime kõigile kohtunikele tugevat tervist ning selget pead ning loodetavasti kohtume juba õige pea mängudel! Püsigem terved!