Flora legendide nurk: Urmas Kirs - FC Flora

Klubi- UUDISED

Flora legendide nurk: Urmas Kirs

FC Flora 30. juubeliaasta puhul toome teieni kodumängude kavas intervjuud Flora jaoks tähtsate ning legendaarsete inimestega, kes on olnud osa just sellise klubi loomisel, nagu FC Flora hetkel on.  Selleks, et need intervjuud ainult kavadesse tolmu koguma ei jääks, avaldame ka siin, kodulehel, intervjuud peale kodumänge! 

Juubelimängu legendiks on Urmas Kirs. Viljandimaalt pärit mängumees, kes on esindanud nii Florat, Eesti koondist, kui ka mänginud üle lahe kõrgliigas. Flora ridadesse kuulus Kirs aastatel 1991-1999. Täna on möödas täpselt 22 aastat sellest, kui Urmas Kirs lõi Flora särgis AC Milani vastu mängu avavärava. 

Milline oli Sinu jalgpallikarjäär?

See kõik sai alguse kui 4-5 poisiga hakkasime Viljandi Spordikoolis erinevate spordialadega tegelema. Algselt valisime suusatrenni ning üheskoos otsustasime sinna minnagi. Nii umbes paari kuu pärast sai, aga teistel tüüpidel spordivaim otsa ning nad lõpetasid. Mina, aga käisin edasi. Nii umbes kaks pool aastat, kuniks ühel päeval, tollasel Viljandi 4. Keskkooli staadionil, Leo Irale silma jäin ning ta meelitas mind jalgpalli trenni üle.
Alates 3. klassist moodustati meil jalgpalli spordiklass. Kuna mängijaid väga palju kokku ei saadud, siis tehti klass pooleks. Meid oli 30 poissi ja 6 tüdrukut, kellest 16 mängis jalgpalli ja ülejäänud 20 malet. Kuni 8. klassini käisin Viljandis jalgpalli klassis, kus meil lisaks õhtustele treeningutele oli 2 korda nädalas ka hommikune trenn. Ehk alates 3. klassist käisin juba vähemalt 5 korda nädalas trennis ning koormus tõusis ajapikku. Lisaks trennidele olid ka mängud, mida oli ka palju kuna mängisin nii omavanustega kui ka aasta vanematega koos. 

Viljandi Linnameeskonnaga liitusin 1981. aastal. Algselt olin ma Dzintar Klavani vahetusmees kuni 1983. aastani, kui ma sain üheks põhimeheks. Vahepeal tuli käia ka Vene sõjaväes. Algul 6 kuud Petseris ning siis tänu oma jalgpalli oskustele pääsesin Viljandisse sõjaväkke. See võimaldas ka sõjaväes trennides käia ja Eesti Meistrivõistlustel osaleda. 

Florasse jõudsin ma tänu Leo Irale. Ta tahtis juba pikemat aega, et ma läheks Tallinnasse. Ta lubas rääkida treeneritega, et nad võtaks mind sinna. Ma olin ise pigem vastu sellele. Lootsin ikka, et keegi näeb mind ja paneb tähele ning kutsutakse mõnda klubisse. Lõppkokkuvõteks jõudis see asi ikka sinna, et 1990. aastal oli Tallinna Spordis mängijate põud ja nii ma seal siis alustasin. Mängisin Tallinna Spordis kuniks see oma tegevuse lõpetas ning 1990. aasta detsembris sõlmisin Floraga lepingu. Floras mängisin aastatel 1991-1999, välja arvatud 1993. aasta kui olin vigastatud. Just sellel hetkel oli Raimondas Kotovas treener, aga kahjuks tema käe all ma ei mänginud ühtegi ametlikku mängu. 

Florast edasi liikusin ma tänu 1999. aasta Eesti ja Rootsi vahelisele kohtumisele, kus olid kohapeal Soome vaatlejad, kellele ma silma jäin. Tänu sellele mängule pääsesin ma Soome kõrgliigas mänginud Kotka TP-sse. Kotkas mängisin ma umbes poolteist aastat, kuni sain vigastada ja otsustasin oma senise jalgpalluri karjääri lõpetada. Algselt Florasse tulin ma mõttega, et siit oleks pääseda lihtsam välja. Tallinnasse tulemise hetkel oli Soome 2. ja 3. liiga väga ahvatlevad, aga Floras olles ajasin oma lati liiga kõrgele, et ma polnud enam Soomest tegelikult huvitatud kuid lõpuks ikka maandusin ikka seal. 

Edasi algas treeneri karjäär. Aastal 2001 või 2002 toimusid treenerite koolitused hollandlaste käe all. Siis 2002 või 2003 hakkasin ma juba iseseisvalt koolitusi tegema koos Anti Rosenbergiga. Aastatel 2007-2011/12 tegin ma koolitusi Jalgpalli Liidus ja alates 2015. aastast läksin ma praeguste töökohtustuste juurde, poiste regionaaltreeningute projektijuht ja Arte jalgpalli klassid.

Kui suurt rolli Flora mängis Sinu elus/karjääris? 

Kui Viljandis ma sain algtõed ja esimesed sammud tehtud, siis Flora oli samm edasi. Floras treener rääkis, et tuleb teha nii ja liikuda nii, siis Viljandis ma polnud nendest asjadest kuulnudki. Floras sain aru, kuidas veel on võimalik jalgpalli mängida. Ütleme, et mina kui mängija kujunesin välja siis, kui ma olin ligi 30. Mind valgustas ja õpetas kõige rohkem Teitur Thordarshon. Teituri käe all mängimine ja tema treeningutel on olnud väga suur mõju ka minu edasisele treeneri karjäärile. See, mida õpetasid hollandlased ja see, mida tegi Teitur Floras, andis väga hea põhja edaspidiseks. 

Flora ja koondis samal ajal oli uus tase, kümnend. Esimese kümnendi mässasin Viljandis ning siis edasi Floras. Kui nüüd tagasi minna siis minu jalgpalluri karjääri kõige parem aasta oli 1998, kui ma olin 31/32. Sellel hooajal olin ma heas hoos ja lõin kõige rohkem väravaid, koondise eest just. 

Flora andis mulle palju, just edaspidiseks eluks, peale jalgpalluri karjääri. Floras olid erinevad treenerid, erinevad lähenemised ehk sai palju õppida, kuidas asjad käivad ja kuidas asjad võibolla ei peaks käima, kui sa tahad tippjalgpalli jõuda. See aeg Floras mõjutas ikka väga palju edaspidist treeneritööd.

Mis on Sinu kõige meeldejäävam hetk rohelises särgis?

Eks meeldejäävaid mänge on ikka. Võin öelda AC Milaniga mäng või esimese tiitli võit 1994. aastal, aga pigem ikka Milaniga mäng. Sellest ei saa üle ega ümber. Kogu trall ja protsess, kuidas me sinna jõudsime ja mis seal väljakul veel juhtus. See oli liiga hea, et tõsi olla. Kõik on siiani sellises udu sees. Ma olen nüüd korduvalt seda mängu üle vaadanud ja mõelnud, et oleks võinud mõnes olukorras paremini minna. Näiteks oli nii Zelinskil kui ka Terehhovil võimalus enne mind. Sellest mängust jäid häirima mind kaks asja. Üks, et lõin värava ja teiseks 1-1 viigivärav, mille võib panna kergelt enda süüle. Nüüd tagantjärgi on ikka hea vaadata ja analüüsida. Tollel ajal ei olnud selliseid võimalusi, mis tänapäeval on. Võib-olla kui oleks samad võimalused oleks see aidanud mitmel mängijal karjääri palju edukamaks kujundada, kui see muidu oli.

Mida Sa mäletad sellest sõpruskohtumisest AC Milaniga, kus Sa lõid 15. minutil mängu avavärava?

Meil tegelikult oli nii, et helistati üks õhtu, et homme peate olema lennujaamas, Flora ülikonnad seljas, passid ja mänguvarustus kaasa. Ei öeldud, et kuhu, mida, milleks. See kõne tuli lauatelefonile, mobiile tollelajal ju polnud. Hea, et kodus olin sellel hetkel ja mind üldse kätte saadi. Mina olin Tallinnas aga pass oli mul Viljandis ja autod olid vähestel. Mõni üksik mängija ehk omas auto. Nii tekkiski mul esimene katsumus. Pidin leidma mõne Viljandi sõbra, kes elaks Tallinnas ja oleks nõus käima öösel minuga Viljandis ära. Õnneks leidsin ja tõime mu passi ära. Enne seda jõudsin veel helistada Sergei Holov-Simsonile, kes teadis, mis toimub ning tema ütles, et me lendame Itaaliasse. Tõenäoliselt on meil vastaseks AC Milan. Hommikul siis läksin lennujaama, sealt edasi lendasime Sitsiiliasse. Ega lennukis magada ei saanud, välja ka ei näinud. Mängisime kaarte ja veetsime nii lennureisi. Lendasime vist üks päev varem, aga ma ei mäleta, et meil oleks olnud mängueelne trenn. Teadsime seda, et Eurospordis on ülekanne, mida ma nüüd pärast olen saanud ka järgi vaadata. Platsi olles selle peal ei mõelnud, et Eurosport kannab üle. Läksid lihtsalt ja mängisid. Tundus nagu, et pole midagi üle mõistuse. Meil oli võimalusi, siis läksime juhtima, aga edaspidine oli pigem kaitsetöö. Teisel poolajal ei mäletagi, kas üle poole väljaku saime. Korralikult sai tööd teha, postid ikka raksusid. Mõni tuttav naerab siiamaani, et sa ei oska värava löömist tähistadagi. See värav tuli nii ootamatult ja veel sellise satsi vastu, et lõin pahviks seal. Lisaks olin veel kaitse mängija ja väravate löömine polnud mu igapäevane tegevus. Ei teagi, kuidas see värav sündis. Kristaliga oli meil küll selline seik, et Küprosel laagris treenisime enam-vähem sarnast olukorda. Üks seisis värava ees ja teine pani küljelt karistuslööke. Kristal pidi täpselt mööda mu jalga lööma, et pall väravasse läheks või siis mööda pead. Ise ma liikuda ei tohtinud. Tundub, et see kandis vilja, sest Kristal lõi mulle mängus samuti mööda pead õige nurga alt ja pall läks väravasse. Muidugi Milani sats oli ikka väga korralik, kõik kes seal olid, oli ikka tipp tasemel mängijad. Pärast mängu bussist vaatasime, et Milani mängijad kõik rääkisid mobiiltelefonidega ja Flora mängijatest oli vist ainult leedukal mobiil, ülejäänutega istusime käed rüpes.

Mis Sa arvad kus on Flora 10. aasta pärast?

Raske on öelda kus on Flora 10 aasta pärast. Tahaks loota, et nad on ikka alagrupiturniiril. Jõle raske on võrrelda isegi praeguseid mängijaid ja kahekümne aasta taguseid mängijaid. Mõnes elemendis on ühed paremad, teises jälle teised. Arvan, et vastupidavus oli vanasti tugevam, aga teravust ja särtsu on nüüd rohkem. Tänapäeval on rohkem igasuguseid metoodikaid ja treeninguid, vanasti lasime lihtsalt toore jõu pealt. Mäletan, et Ubakiviga lihtsalt võtsime mees meest. Näiteks valikmängus Horvaatiaga, mille me küll kaotasime, jooksis Tarmo Linnamägi terve mängu Bobani järgi. Boban küsis Tarmolt, et mida te jooksete, olete ju 2-0 taga, hakake ründama, aga Tarmo vastas, et peame jooksma. Kui vaadata Flora arengut, siis tundub, et Flora sõidab Eestis hetkel kõigist üle. Nad on tugevad, teavad täpselt, mida teha. On oma mängu joonis, mängijad on julged ja rünnakule orienteeritud. Samas kui vaatad mängu Suduvaga, siis see eelmine pilt hakkas nagu kokku vajuma, et kui Flora on eesti tipp sats, siis Suduva oli veel tugevam. Eks jah võib-olla mõjutas seda eelmiste mängude graafik või muu, aga see paistis välja. 

Üldiselt ma arvan, et Hennil on olnud väga head mentorid, kellelt õppida, lisaks ta on endine mängija ning väga pühendunud oma tööle. Ta on enda ümber loonud hea treenerite tiimi. Jalgpall on selline mäng, et vahel läheb õnne ka vaja. Milanis oli ju see värav puhtalt õnnefaktor. Ma arvan, et Floras on ikka kõige paremad tingimused, et võta mees ja mängi või siis ole mees ja mängi. Ma arvan, et see juhtub lähima 10. aasta jooksul, et nii palju on selle jaoks tehtud ja vaeva nähtud, et ükskord peab see sähvakas ära tulema.

Palun pane kokku enda unistust Flora tiim läbi aegade.

Kui visata vimka, siis ma ütleks nimed Rain Vessenberg, mina, Janek Meet, Erko Saviauk, Viktor Alonen, Mati Pari, Dzinter Klavan, Argo Arbeiter, Sander Post, Ragnar Klavan, Jürgen Henn noorematest ja kindlasti leiaks ühe viljandi venna veel, Karol Mets näiteks. Nii olekski meil koos täielik mulgimaffia. See oleks mu üks unistuste sats. See oleks uus Flora/Viljandi Linnameeskond.

istanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escort
istanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escort
istanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escort