Klubi-UUDISED

FCFM intervjuu. MART KASE: jalgpallist suurem on perekond!

24. sept. 2016

Avaldame 23. septembri Flora-Tarvas kohtumise mängukavas FCF Magaine ilmunud intervjuu dramaturgi, kitsekasvataja ja jalgpalluri Mart Kasega. Intervjueeris Marek Tiits. 

Kultuuriringkondades ei vaja MART KASE nimi kellelegi mingit tuvustamist. Dramaturg, NO99 liige ning Ühtse Eesti Suurkogu sünni juures tegev olnud mees on püsinud kodumaise kõrgkultuuri radaril hetkest, mil sinna ilmus. Vähem – aga mitte oluliselt – teatakse Marti kui jalgpallurit.

Ja viimasel ajal kerkib tema nimi esile hoopis ootamatuis sfäärides: Mardist, kelle käe all on laval käinud ka Flora tänane tegevjuht Jaak Prints, kommunikatsioonispetsialistist ja Eesti ühe suurima reklaamiagentuuri loovjuhist on saanud Valgamaal Karula vallas aktiivselt tegutsev talunik ja kitsekasvataja. Kuidas sai Mardist jalgpallur ja miks ta naudib elu maal? Kas jalgpall on suurem kui elu ja mis on suurem jalgpallist? Kuidas kommunikeerida kitsetalu?

Mardi eluga saab end kursis hoida Kalde talu blogis aadressil metsikelu.ee/blogi.

* * *

Mart, ütled oma kodulehel, et sinust ei saanud profijalgpallurit muuhulgas seepärast, et su armastus jalgpalli vastu ei olnud “piisavalt suur”. Mida see tegelikult tähendab?

Vist umbes 20-aastaselt ei tahtnud ma enam iga mängu nii väga võita kui 15-aastaselt. Kadus võidutahe ja tegelikult polnud mul ka kiirust, mida eeldab tippjalgpall. Tehnika ja platsinägemine oleks välja vedanud suhteliselt kõrgel tasemel, aga kui pole kiirust ning võidutahet, siis ei saa ka jalgpalli mängimist tipptasemel armastada.

Milline su jalgpallurikarjäär – muide, kas tahaksid siia jutumärke panna või pead seda perioodi oma elust piisavalt tõsiseks, et seda mitte teha? – üldse oli? Kuidas kulges, kus kurud ja kus tipud?

Mängisin 30+ mängu Meistriliigas ja circa 25 erinevates noortekoondistes. Algul keskpoolikus, hiljem keskkaitses. Enamuse Meistriliiga mängudest vist kaotasin, kuna mängisin FC Valgas ja FC Kuressaares. Korra lõin ka Meistriliigas värava oma poolelt karistuslöögist TVMK-le. Aga U16 ja U18 noortekoondistes oli meil 1982. aastal sündinud poistega kõva punt. Treener Erki Kesküla eestvedamisel mängisime nii Poola kui Venemaaga viiki, teinekord muidugi ka kaotasime päris ootamatult parema ettevalmistuse saanud mehehakatistele. Aga suvised Palanga turniirid olid marudad.

Ja tegelikult oli mu jalgpallikarjääri tipphetk 15-aastaselt, siis olin oma elu parimas vormis ning meeletu tahtega. Kord oli nii, et kohtusime Riia Skonto sisehallis omavanuste tüüpidega, kes pidid olema kõva sats. Ma võtsin palli, hakkasin keskväljalt minema, panin kuus venda konksudega pikali ja lükkasin alla nurka ära.

Midamoodi jalgpall sinu elusse üldse sattus ja mis hetkel sa tundsid, et ta hakkab seal muudele asjadele üha enam ruumi tegema?

Teadlikult tekkis jalgpall mu ellu vist 9-aastaselt, kui Spordilehes ilmus kuulutus, et Tallinna Jalgpallikooli saab trenni tulla. Läksin kohale ja oskasin kohe veidi mängida, sest elasime perega tol ajal Lasnamäel ja õues taoti ainult jalkat. Hiljem tuli Spordiklubi AEG, siis FC Flora noored, siis erinevad Meistriliiga klubid ning lõpuks paar aastat vanameistrite Emmaste vedamist.

Nüüd, kui talutöid on väga palju, siis ma jalkat enam ei mängi. Ei tunne puudust ka, tean täpselt mida ma oskan platsil teha ja mida ei oska, hetkel poleks ka aega siit kuhugi trenni sõita.

Kui keeruline on olla keeruline? Sa oled pidanud suure hulga ameteid, oled (olnud) tegev nii reklaamis, kunstiloomes kui jalgpallis. Kas säärases elamispalangus identiteedikriis ei ole kummitanud? Ühe domineerimine teise üle, kui seda on olnud – on see raske?

Üldse pole keeruline. Hästi lihtne on elada, kui tead parasjagu, mida teed. Mina tean. Elus on koolid, tööd ja tegemised. Projektid, mida tuleb võtta viie aasta kaupa, kuniks koos lähedase inimesega panustad millessegi pikemalt. Sellest ka mul praegu see maavärk ja kitsekasvatuse ning juustutegemise alustamine. See tähendab 110% panustamist ning meie jaoks on see kirglik rõõm.

Jalgpall on olnud ikka igal eluperioodil isiklik meelelahutus, puhkus muust.

…ja kas jalgpall on olnud sind su teistest maailmadest pigem lahutav või neid omavahel liitev element?

Ei ta liida ega lahuta, pigem aitab pea selgeks saada ning olla mõnusalt sotsiaalne. Ma olen erinevates meeskondades mängides saanud kokku väga paljude marudate tüüpidega.

Tänaseks oled teinud oma elus taaskordse kannapöörde. Eluned süvalõunas, nii maal, kui see üldse võimalik on. Mis sellise otsuse tingis?

Linnas sai ambitsioon otsa ning arvuti taga ei taha päevad läbi istuda. Abikaasaga liidab meid tegutsemisvajadus ning austus loomade vastu, sellest ka see kitse-teema. Lisaks on meil ka kaks iiri setterit. Põhimõtteliselt minu päevad koosnevadki nende loomadega tegelemisest.

Kui palju mahub su ellu täna teatrit (igas mõttes, igal moel), kui palju jalgpalli, kui palju muud loomet? Kas ja kui tihti praegu teatrisse ja jalgpallimatšile sattud? Kummale rohkem?

Eluteater on meeletu. Näiteks praegu on mul vaja sotsialiseerida kolm uut kitsetalle meie karja. See võtab aega, loomade jälgimist, nende tundma õppimist, nende suhete silumist ja see kõik on väga teatraalne. Aga teatrimajas teatris käia ma hetkel ei jõua. Nagu ka mitte staadionil jalkat vaatamas. Liverpooli, Borussia mängude kokkuvõtteid vaatan footytube’st ja mõnede Premium Liiga mängude kokkuvõtteid ka. Enam-vähem olen kursis, kes võidab, kes kaotab, aga seda huvi mul pole, et vaatan 2 tundi telekast Meistrite Liigat.

Mõnikord vaatan mõnd filmi, teinekord poole silmaga jalkamängu telerist või arvutist. Aga väga ei jälgi. Kui tekib tõesti vaba hetk, siis katsun lugeda. Lugemine on maal kuidagi eriti hea tegevus. Millised unenäod!

Mul on vaja igal hommikul kell 5.30 tõusta, ei mingeid pikki õhtuid.

Kas eluteater maal on igikestev ja isetekkeline või tuleb paremate vaatuste nimel ka sihipäraselt panustada?

Suhteliselt kalkuleeritud ja sihipärased on kõik mu tegevused. Nalja saab palju, aga raharikkust algajatel ei ole. See hakkab kogunema umbes 5 aasta pärast. Või siis jääbki tulemata.

Kas jalgpalli julged loomeks kategoriseerida?

Nii ja naa. Järjest rohkem on kõik sportmängud kalkuleeritud. Võrkpallis on vist kuni geimi 22 punktini statistika alusel kõik suht paigas, jalkas ka järjest rohkem analüüsitakse. Aga tegelikult on ilusad just need võidud ja tegelased, kes lendavad külmalt peale, kel vastasest on savi ning kes lihtsalt jõhkralt suruvad oma loovusega end peale. Seda juhtub tänapäeval haruharva.

Eksponeerid oma tegemisi seal Valgamaal julgelt ja põhjalikult ning postitusist su elu kohta õhkub rustikaalset robustsust segatuna peenema sõnaseadmisega. Ometi ei muutu sa neis “kirjades maalt” kordagi äärmuslikuks – ei lange ei ökoterrorismi ega kenitle samas loodusvaadetega virtuaalsete “laikide” nimel. Katsu oma suhe selle keskkonnaga, kus tegutsed, defineerida. Mis sa oled, kus, ja miks?

Kommunikatsioon on täna väga tähtis. Täiesti ükskõik, kas vead jalgpalliklubi või alustad kitsetalu. Kommunikatsiooni all ma ei mõtle mängude või toodete reklaame, vaid pigem igapäevast enda maailmavaate/elu/tegemiste kajastamist. Ja nii on otse loomulik, et kirjutame ja pildistame seda, mis me siin teeme ja kuuleme inimestelt, et nad elavad meile kaasa. Mõnus.

Üldiselt on maal elamiseks vaja kolme asja: kaaslast ehk perekonda; maja/talu/maad ehk kodu, mis võiks olla võimalikult heas seisus; ning plaani ehk ideed, et mida maal teha. Niisama jalad märjas kasteheinas pole mõtet maal elada, see tüütab ära, aga muude tegemiste sees on küll hea igal hommikul meeletult ilusat päikesetõusu vaadata.

Millised on olnud müüdid, kui neid on olnud, mida oled peale maalesiirdumist pidanud kummutama? Milline neist on üllatavaim olnud?

Üks suur promomüüt Eestis on kogukonnajutt. Inimestega tuleb igal pool normaalselt läbi saada, nii oma kodu ligidal kui kaugemal. Siis tekivad kõik vajalikud kontaktid ja huvitavad karakterid, aga mingit suurt kogukonnateemat noored maal enda ümber ei vaja. On vaja kaaslast, talu ja plaani. Kogu lugu.

Vaatamiseks pole aega, nagu ütlesid, aga kui palju sa täna Eesti ja/või maailma jalgpallile mõtled? Kas valutad miskitõttu? Kui, siis mille üle ja kuis?

Eesti jalgpall vajab tulemust. Seda nii klubide tasandil eurosarjades kui rahvuskoondise puhul. See arengu- ja püramiidijutt on hea – ja kohati õige küll – aga ilma tulemuseta ei ole tippjalgpalli, ei ole emotsiooni, ei ole eeskujusid ning sellest on jõhkralt puudus.

Maailma jalgpallis jälgin treenereid, kes minu arust ajavad õiget rida. Klopp loomulikult, ka Simeone oma Atleticoga. Ja Guardiola on ses suhtes hea näide, et ta tahab ikka alati nii retsilt võita ja teeb kõik selleks, et nii läheks.

Sulle ei tohiks valmistada suuremaid raskusi Curry, ühe oma kitse pähe pugeda ja edastada sealt sõnum, mida Curry sooviks väljendada seoses meie rahvuskoondise tänase olukorraga. Kas prooviksid?

Mul on kaks sikku. Hummels ja Curry. Sikud on siis meeskitsed, kes siis panevad uue karja hakkama.

Curry on iseloomult rahulik, aga meeletult usaldusväärne. Ma ütleks, et ta on Ragnar Klavan. Teeb omas lõigus tipptasemel töö ära, aga pole just see, kes emotsiooniga kõiki käima tõmbab. Hummels seevastu on nagu “Kevade” Toots, igale poole on tal vaja energiliselt ja rõõmsameelselt nina toppida ning tema oleks sihuke tüüp, kes oma emotsiooniga karjuks “Davai poisid, paneme nii, et maa on must ning rahvas on terve mängu püsti!” Ma arvan, et selliseid veidi ülevoolavaid tahtega tüüpe Eesti jalgpall vajabki.

Kui pillan suurejoonelise klišee “Jalgpall on suurem kui elu”, siis kas oponeerid? Kas üldse miski on suurem kui elu?

Jalgpall on maailma kontekstis tööstusharu. Väga võimas, väga paljude töökohtade ja väga suure rahaga. Elust ta suurem ei ole. Aga eks emotsioon jalgpall ole tõesti ja seda esmast emotsiooni saavad poisid näiteks hoovijalkast. Seda peaks Eestis lapsed rohkem taguma. Mitte alati käima raudpolt kuskil treeningus – lihtsalt taguma päevast-päeva hoovijalkat.

Aga mis on suurem kui jalgpall?

Jalgpallist suurem on perekond ja teised loomad. Üldse inimlikkus.

Lõpetuseks, mis sul tööalaselt praegu käsil on? Kuhu läheb su hetke energia (väljaspool Kalde talu toimetamisi, mõistagi)?

Kommunikatsioonitöös aitan paari suurt pika vinnaga projekti ning millalgi katsun kirjutada ka ühe näidendi, toidust. Aga ei tea, millal. Igapäevaselt toimetan ka oma päevikutekste, et need millalgi raamatuna välja anda, kuid see töö on ka osutunud raskemaks kui arvasin. Seega vist mitte sel aastal.