Kogukond- UUDISED

Toomasest mõeldes

27. juuli 2023

Aasta oli 1984 või 1985, kui avastasin toonase Taliturniiri mange jälgides Punase RET-i tehasemeeskonna väravast Toomas Hurda nimelise jalgpalluri. Punane RET oli tollal üks Tallinna liiga tippvõistkondi, Tallinna Esiliiga oli omakorda üheks Eesti tugevuselt kolmanda liiga piirkonnaks ning et Punane RET oli täiesti venekeelne meeskond, oli eestlase leidmine üllatus.

Avastus huvitas mind põhjusel, et olin aasta 1983. aasta sügisel korjanud Tallinna Trammide ja Trollibusside Valitsuse alla kõik rohkem või vähem tuttavad eestlastest jalgpallurid ning asunud Roman Ubakivi ideede tuules taastama eestikeelset jalgpalli.

Samal aastal otsisin Toomase üles ja kutsusin meie meeskonda – selleks ajaks olime kolinud Flora Keemiakombinaadi tiiva alla ning mängisime samuti Tallinna Esiliigas. Toomas ütles ära.

Edasi liikusime kuidagi paralleelselt ja kuigi Toomase ettevõtluse ning minu FC Flora presidendiks olemise aega jäi ka tema ettevõtte poolt klubi toetamine, ei puutunud me omavahel kokku rohkem, kui mõnel üksikul korral klubi kontori välisuksel.

Ühel päeval – see võis olla kuskil selle sajandi esimese kümnendi keskel – saabus minu postkasti Toomase kiri, kus ta soovis tulla klubisse noortetreeneriks. Kiri jäi minu poolt tähelepanuta, sest selliste teemadega tegelseid klubis teised inimesed, aga mingil hetkel põrkasin temaga taas klubiuksel kokku – Toomase soov oli täitunud.

Teine pikem vestlus minu ja Toomase vahel toimus 2022. aasta suvel, kui sattusin Lilleküla treeningväljaku tribüünile vaatama Esiliiga mängu FC Flora U21 võistkonna ja Nõmme Unitedi vahel. Toomas istus minu kõrvale ja ütles, et oli toonud oma ema esimest korda elus staadionile pojapoja mängu vaatama – Toomase poeg Even kuulub tänagi FC Flora U21 võistkonna koosseisu. Mõtlesin tolle jutuajamise kõrvale, et ema elab järelikult siiamaani Kiviõlis, sest teadsin, et Toomas oli sealt pärit.

Ühel hetkel pööras Toomas vestluse ligi neli aastakümmet tagasi ja päris, kas mäletan toda meie kohtumist, kui ma teda Florasse kutsusin. Ma mäletasin. Kahetsesin aastaid, et sinu kutset vastu ei võtnud, aga olin just saanud Punase RET-i esiväravavahiks ja see oli mulle tol hetkel tähtis, lisas ta peale väikest pausi.

Peale mängu Saaremaale sõites mõtlesin kui oluline on selle mehe jaoks jalgpall – mul on harjumuseks jälgida jalgpallis toimuvat kõikidel tasanditel ning teadsin, et Toomas oli oma viimased mängud Eesti liigas teinud 52-aastasena. Kusjuures mulle tundub, et ta oli teinud seda ilma vahet pidamata kaheksakümnendatest saati.

Peale viimast Levadia ja Flora vahelist Premium Liiga mängu sattusime Toomasega mängujärgselt kokku staadioni kõrval ning teretasin teda naljatades, et Levadia pani Sulle täna korraliku kõrguse lati peale. Aasta algusest peale töötas Toomas FC Flora kogukonnajuhina.

Oli 28. juuni.

See jäi meie viimaseks jutuajamiseks, sest veidi rohkem kui kolm nädalat hiljem Toomast enam ei olnud.

Aivar Pohlak