Klubi-UUDISED

Pelle Pohlak: soovime lähitulevikus jõuda olukorrani, kus vähemalt poole esindusmeeskonnast moodustavad klubi enda kasvandikud

31. dets. 2023

FC Flora president Pelle Pohlak lausus traditsioonilises hooajalõpu intervjuus, et rohevalged soovivad lähitulevikus jõuda olukorrani, kus vähemalt 50% esindusmeeskonnast moodustavad klubi enda kasvandikud. “Samas vajame kindlasti nii-öelda välist verd – teiste põhimõtete järgi kasvatatud ja õpetatud jalgpallureid, mis on ainult eestlaste ja Eesti kodakondsusega mängijate kasutamise puhul eriti oluline,” lisas ta.

Pelle, aeg on tavapäraseks hooajalõpu intervjuuks. Alustuseks, kirjelda oma mõtteid Premium liiga aasta kohta?

Premium liigas oli eriline aasta. Pean liigamängude tasavägisust ja ettearvamatust meie klubijalgpalli puhul väga tähtsaks arenguks. Asjaolu, et viimase vooru eel olid kõik liigakohad lahtised, räägib enda eest. Samuti see, kui pisikesed asjad nii sekundite kui ka sentimeetrite võtmes lõpptulemuse määrasid või võisid määravaks saada, nagu näiteks Levadia poolt meie vastu eelviimases voorus löödud võiduvärav ja meie poolt Kalju vastu latti löödud penalti. Või siis kummaliselt kulgenud viimase ringi mäng Harju JK vastu.

Võimalik, et Premium liiga tippnelik oli tavapärasest veidi nõrgem, aga ülejäänutest tegid mitu klubi selge sammu edasi. Mõtlen eeskätt Tallinna Kalevit, Pärnu Vaprust ja Harju JK-d. Liigamängude tasavägisus on esimeseks eelduseks nii huvi kasvule meie klubijalgpalli vastu kui ka taseme tõusmisele. Taseme ühtlustumise peapõhjuseks pean liiga professionaliseerumist ja endiste tippmängijate jõudmist klubides juhtivatele kohtadele. Solidaarsusmehhanismid on andnud väiksematele klubidele võimalusi juurde ja selle pinnalt on neil võimalik nõuda mängijatelt uuel tasemel pühendumist, suuremad klubid aga ei saa venitada mängijate palkamisega, sest oht on neist ilma jääda.

Veel mainiksin, et klubides olevad jalgpallilised teadmised hakkavad muutuma Premium liiga tulemuse mõttes üha määravamaks. 

Mida viimase lausega silmas pead?

Premium liigasse hakkavad jõudma mängijate põlvkonnad, kes on kasvanud suurema valiku, paremate treeningtingimuste ja uuema metoodika pealt. Viimane asjaolu on otseselt seotud klubide sportliku võimekusega, kusjuures klubide võimekusega on seotud ka nende mängijate hulgast valiku tegemine ja mängijate edasiarendamine. Mäletan aega, mil valisime duublisse esinduse perspektiiviga mängijaid 1996-1999 sündinute hulgast, lõppenud hooaja eelse valiku vastav vahemik oli 2004-2008 sündinud. Tõsi, nooremad neist ei saanud veel ametlikes mängudes väljakule tulla, aga juba Flora sisene valik oli palju laiem. Ja mulle tundub, et sarnane olukord on pea kõikides klubides, mis tähendab, et igal pool on tavalisest rohkem mängijaid, kelle hulgast valida ja kellega tööd teha ning selle töö tagajärjed sõltuvad seetõttu rohkem klubide sportlikust võimekusest ja pädevusest.

Eeldan ka, et järgnevatel hooaegadel näeme Premium liigas uusi nägusid rohkem, kui seni tavapärane olnud. Samuti näen, et Eestis kasvatatud noormängijate potentsiaal ületab üha enam keskmise siia toodud välismängija perspektiivi. Arvan ka, et järgnevatel aastatel hakkab konkurentsi tulemusel tekkima töötuid jalgpallureid ja vajadus oleks, et ka Esiliigas suudaksid klubid endale mängijaid palgata, et nad tippjalgpalli mõistes kaduma ei läheks. 

Kuidas võtaksid kokku meie esindusmeeskonna hooaja?

Keeruline, on ühe sõnaga öeldes kõige täpsem. Olulisema hetkena tooksin välja 28. juulil 1:1 viigiga lõppenud mängu Pärnu Vaprusega. Selleks hetkeks olime võitnud viimasest kümnest mängust kaks ja vahetult peale mängu juhtus hooajajärgselt Jürgeni poolt kirjeldatud olukord, kus ta andis Norbertile teada, et on valmis tagasi astuma. Mul on hea meel, et jäime oma põhimõtetele kindlaks ja otsustasime panna kogu energia peatreeneri toetamisse, mitte ei läinud kergema vastupanu teed. Olime küll veel septembri keskel seisus, kus seitsmeteistkümnest viimasest mängust võidetud neli, aga siis tuli seitsmemänguline võiduseeria. Eriline tänu läheb siinkohal lisaks treeneritele ka mängijate ja Norberti suunas. Eraldi tahaksin märkida ära Kostja ning teiste kogenud mängijate rolli, kes vedasid meeskonda sügisel tõeliste liidritena. Noormängijad, kes pidid appi tulema esinduses vigastuste pärast tekkinud probleemide tõttu, olid samuti tublid.  

Tänavu oli palju juttu kohtunikest?

Jah, ja seda just nii, nagu olnuks kohtunikega rohkesti probleeme. Minu arvates tõi VAR välja varem tähelepanu mittesaanud olukorrad, mida võimendati läbi Soccerneti “Videokohtuniku” saate ja mille tulemusel tekkis kriitiliste olukordade üle rohkem arutelu, mis on positiivne. Olen veendunud, et olulisi eksimusi oli tänavu vähem, kui varasematel aastatel. Mulle meeldis väga otsus teha Soccernetis sedalaadi eraldi saade, mis oli küll samm “keelatud maale”, sest säärane olukordade lahkamine ei ole tavapärane. Olen lisaks mõelnud, et mängujärgses analüüsis võiksid olla ka need olulised otsused, mis jäävad VAR-i pädevusest välja, aga mille kohta on võimalik anda tagantjärele hinnang.

Samas eeldab selle tegemine jalgpalli sees kõrgemat kultuuri. Võin kätt südamele pannes öelda, et 2021. aasta hooaja viimases mängus juhtunust rääkisime klubis alles kaks kuud hiljem ja ka siis põgusalt, sest meie kultuur on selline. Me ei pea õigeks lüüa lärmi selleks, et survestada vilemehi või luua muljet, nagu oleks meie hädades süüdi keegi teine. 

Kui palju saad rääkida sellest, kuidas me esindusmeeskonnaga edasi minna plaanime?

Uue hooaja plaane hakkasime spordidirektoriga arutama alles peale hooaja lõppu, sest pidasime oluliseks, et Norbert ja treenerid saaksid keskenduda vaid käimasolevale hooajale. Tänaseks on loomulikult kõik paigas ja esimesed uudised tulnud. Praegusel hetkel plaanime esindusmeeskonda tuua väljastpoolt klubi kolm meie jaoks uut mängijat. Ka Rauno Sappinen alustab aasta algusest taastumisprotsessi esindusmeeskonna juures, aga teda enne sügist väljakutele oodata ei maksa ja aasta 2024 märksõna Rauno osas on tagasilöökideta taastumine. 

Mõtete tasandil on tulevikku lihtne kirjeldada – hakkame ehitama uut meeskonda niimoodi, et üleminek oleks võimalikult sujuv. Kaalusime aasta tagasi sellise sammu astumist, aga ju jäi millestki puudu. Võib olla oli see, millest puudu jäi, julgus. Uue meeskonna ehitamine ongi keeruline, sest vajab suurt hulka õigeid otsuseid ja sageli ka teistsugust lähenemist esindusmeeskonnale. 

Olen öelnud, et soovime lähitulevikus jõuda olukorrani, kus vähemalt 50% esindusmeeskonnast moodustavad klubi enda kasvandikud ehk siis mängijad, kes on klubis enne duubelvõistkonda jõudmist. Samas vajame kindlasti nii-öelda välist verd – teiste põhimõtete järgi kasvatatud ja õpetatud jalgpallureid, mis on ainult eestlaste ja Eesti kodakondsusega mängijate kasutamise puhul eriti oluline.

Millised kommentaarid annaksid kaasa naiskonna hooajale?

Oleme väga sujuvalt toonud esindusnaiskonda noori mängijaid ja tekitanud huvitava võistkonna, kes mängib head jalgpalli. UEFA Naiste Meistrite Liiga mängud näitasid küll kätte meie nõrga koha, kaitsemängu, ja kinnitasid meie tugevust rünnakul, aga olime esimese eelringi poolfinaalis edasipääsule väga lähedal. Samas oli meie naiskond Eestis teistest väga palju parem ja tuleb kõvasti nuputada, kuidas selles olukorras kõige targem edasi minna on. Peame otsima lahendust küsimusele, kuidas saada päriselt rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Murekoht on konkurentide osas, sest kuuldavasti kaotavad tänavusest naiste Meistriliiga esiviisikust koguni kolm võistkonda oma senised peatreenerid.

Mis FC Florat ennast puudutab, siis klubis treeningutel käivate tütarlaste hulk küll tasapisi kasvab, aga kindlasti on tüdrukute poolel tehtava noortetöö osas arenguruumi väga palju.

Kas aasta lõpul on veel mõni mõte, millest tahaksid kõnelda?

Tahaksin meelde tuletada, et me ei mängi eestlaste ja Eesti kodakondsusega jalgpalluritega mitte lihtsalt niisama, vaid põhjusel, et oleme Eesti patrioodid, pidades rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteedi hoidmist selles valdkonnas, kus tegutseme, ülioluliseks. Tegevus ilma suurema ideeta on minu arvates mõttetu ja lihtsalt niisama seda teha ei oleks huvitav. Oleme eestlastest ja Eesti kodanikest mängijatele ning treeneritele lojaalsed ja soovime, et nemad oleksid seda ka meie suhtes. FC Flora loodi eesmärgiga taastada Eesti rahvuslik jalgpallikultuur ja paraku on uus reaalsus ka see, et seda kultuuri tuleb juba kaitsta, ehkki asi on alles alguses.

Hooaja lõppemise järel on FC Flora olnud väga palju pildis ja kuigi see on tänapäevale omaselt käinud pigem negatiivse nurga alt, siis olen taibanud rõõmustada, kui tore see on, et läheme inimestele korda. Mõni nädal tagasi kohtusin klubi fännidega ja “andsin aru”, miks me tegime peatreeneri osas just sellise valiku. Jah, fännid kleepisid kontoriakendele klubi kritiseerivaid silte, aga tähtsam pool sellest on, et nad tunnevad huvi, muretsevad ja neil pole ükskõik. 

Pikemate sõitude ajal olen kuulanud erinevaid podcaste, kus “jagatakse” Flora mängijaid ja treenereid, arutatakse nende tuleviku üle ja soovitatakse ühte või teist sammu. Algul oli see häiriv, aga ühel hetkel taipasin, et meilt eeldatakse justkui pühaku staatust ja et me oleme loonud hulga jalgpallilisi väärtuseid, millega on kõrvaltvaatajatel võimalik tegeleda. Selline tähelepanu nõuab meilt igal tasandil korrektsust ja organiseeritust ja see on hea lisamotivaator.

Mulle meeldis väga jalgpalliliidu algatus tuua Aastalõputurniirile legendide võistlus. Muuhulgas anti sellega klubidele signaal, et endised mängijad on samuti kogukonna osa, kellega tuleb tegeleda ja keda meeles pidada. Need mängijad, kes eile Kalevi Spordihallis mängisid, on jätnud väga suure osa oma elust spordile, jalgpallile ja FC Flora klubile.

Oleme meeskonnaga võitnud viimasest viiest Eesti meistritiitlist neli, viimasest seitsmest viis ja viimasest üheksast kuus, naiskonnaga viimasest kuuest tiitlist kuus. Selle taustal võib kõlada kummaliselt, aga mõtlen tulevikku suunatult eelkõige stabiilsusele, mis FC Flora puhul võiks tähendada kvaliteetset noortetööd, täpset mängijate analüüsi ja valimist nii klubi seest kui ka kasvatajaklubidest ja eelnevalt kirjeldatu ületoomist täiskasvanute jalgpalli ning vormimist tulemuseks nii kodumaal kui ka rahvusvahelistel klubivõistlustel.  Sellega peavad kaasnema ka loogilised sammud klubist välismaale ja sealt tagasi koju, et aidata mujal saadud kogemusega noormängijatel areneda ja peale kasvada. Kui teeme oma tööd hästi, aitame tugevalt kaasa ka Premium liiga taseme tõusmisele, sest juba praegu on meie juures tippjalgpalli toodud mängijate hulk liigas arvestatav. Arvan, et oleme klubina loonud Eesti oludes vägagi arvestatava terviku, aga rahvusvahelisse konkuretsi sekkumiseks on pikk maa minna.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki klubiga mistahes moel seotud inimesi lõppeva aasta eest ning soovida kõigile rahulikku pühadeaega ja edukat ning sisukat uut aastat!