Kas endine jalgpallur on paremate eeldustega treener? – FC Flora -FC Flora

Klubi-UUDISED

Kas endine jalgpallur on paremate eeldustega treener?

FC Flora taskuhäälingu „Peapall“ 17. osas arutleti teemal „Kas endine jalgpallur on paremate eeldustega treener?“. Saatekülalised Indrek Zelinski ja Martin Klasen tõid näiteid elust enesest ja rääkisid, mis eelised ja puudused võiksid olla treeneril, kes on ka ise mängijana tipptasemel tegusid teinud ning milline on täiusliku treeneritiimi valem. Saadet juhib Silver Grauberg.

Episood salvestati 19. mail 2021.

Tänases episoodis arutlevad teema üle kolm erineval tasemel jalgpalli mänginud mehed, kes hetkel töötavad treeneritena Eesti jalgpallis. FC Flora noormängijate kehalise ettevalmistuse treener Silver Grauberg mängis jalgpalli FC Flora U21 ridades. Lisaks on Silver esindanud Eestit U21 ja U23 koondistes ning mänginud professionaalsel tasemel jalgpalli nii Soomes kui ka Norras. Silver on lõpetanud Tartu Ülikooli füsioteraapia liikumisnõustaja eriala. Martin Klasen oli teel Premium liigasse, kui pidi vigastuse tõttu oma jalgpallurikarjääri lõpetama. Nõmme Unitedi esindusmeeskonna ja U17 peatreeneri ning noortetöö juhi rolli kandev mees omab UEFA A treeneri litsentsi. Endine tippjalgpallur Indrek Zelinski on jõudnud treenerina UEFA PRO litsentsini. Indrek alustas treenerikarjääri FCI Levadias, on tüürinud Eesti Naiste A-koondist, olnud ametis ka välismaal ja praegu juhendab abitreenerina Paide Linnameeskonda Premium liigas.

Näiteid tippmängijatest, kes on pärast karjääri lõppu sama kõrgel tasemel treeneritööd teinud, pole kuigi keeruline leida. Zinedine Zidane, Andrea Pirlo ja Johan Cruyff on vaid mõned paljudest. Kuid miks jõuab kõigest käputäis noortetreenereid lõpuks suurte meeskondade treeneritoolile? Kas endisel profijalgpalluril on suuremad eeldused saada heaks treeneriks ja üleminek platsi pealt selle äärde tõesti nii lihtne?

Indrek Zelinski. Foto: jalgpall.ee

Võti peitub enese harimises ja õppimises

A-koondises 103 mänguga 27 väravat löönud Zelinski arvates ei ole neile küsimustele ühest vastust. „Kui jalgpallur lõpetab karjääri ja arvab, et teab jalgpallist kõike ja ei taha muutusi ega ole valmis õppima, siis võib selle inimese treeneri koha pealt paksu joonega maha kriipsutada,“ lausus Zelinski. „Raymond Verheijen ütles kunagi Eestis koolitusel, et kõige ohtlikum treener on tipptasemel mänginud ja just lõpetanud, arvates, et ta on valmis nüüd treeneriks olema. Puudub igasugune arusaam, millal, mida ja kuidas treenida ning õpetada,” sõnas praegu Paide Linnameeskonna abitreenerina töötav Zelinski. Ta lisas, et võti peitub enese harimises ja õppimises. Olukorras, kus kaalukausil on kaks treenerit, kellest üks on endine mängija ja teisel see taust puudub ning mõlemad on sarnased nii inimtüübilt kui ka haridustasemelt, võib Zelinski sõnul endisel jalgpalluril siiski kerge eelis olla. „Ta on ise selle tee läbi käinud. Ta teab, mida tunnevad väljakul olevad inimesed ja oskab end mängija nahka panna.“

Martin Klasen. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Erinevaid tahke pidi kulgemine on olnud kasulikum

Vigastuse tõttu juba 20-aastaselt karjääri lõpetanud Nõmme Unitedi esindusmeeskonna peatreener Martin Klasen ütles, et endiseid tippmängijaid võetakse kohe kõrgematele ametikohtadele. Tema enda jaoks on pikk ja erinevaid tahke pidi kulgemine olnud kasulikum ja arendavam. Laias maailmas – näiteks Portugalis, Saksamaal ja Hispaanias hakkabki Klaseni sõnul aina rohkem kasvama peale treenereid, kes on saanud tugeva jalgpallihariduse, alustanud noortetreenerina ning koputavad nüüd juba tugevalt tippklubide ustele. Näitena toob ta välja praegu RB Leipzigi juhendava Julian Nagelsmanni. „Ta on tulnud läbi akadeemia süsteemi. Sarnaselt minuga sai ka noorena vigastada, alustas treeneritööd ja tänaseks on kõige suurema üleminekusumma eest üle ostetud peatreener. Võib-olla vähem tuntud nimi, aga ka Marco Rose, kes oli Mönchengladbachi Borussia peatreener. Tema alustas Red Bull Salzburgi noortega, tuli U-19 meeskonna peatreenerina noorte Meistrite liiga võitjaks ja sealt sai edasi täiskasvanute klassis meeskonna peatreeneri ameti,“ lausus Klasen.

Milline tee on siis parem?

Zelinski ja Klasen nõustusid, et üldistusi treeneriks hakanud endiste tippmängijate kohta on keeruline teha, sest väga palju oleneb konkreetsest persoonist ja tema isikuomadustest. Igaüks ei sobigi treeneriks. „Neid isiksusi on vähe, kes suudaksid minna profivõistkonna juurde ja ennast seal kehtestada,“ tõi Klasen välja ühe põhjuse, miks paljud noortetreenerid kõrgemale tasemele ei jõua või täiskasvanute seas läbi ei löö. Zelinski lisas, et hästi kasvatatud lastele saab tähelepanu saamiseks vajadusel täiskasvanud treener käratada, kuid täiskasvanute seas tuleb end erinevate meetoditega kehtestada. Autoriteedi kehtestamine võib olla küll endisel profijalgpalluril lihtsam, kuid mitte lõpmatult. „Endise mängijana on sul krediiti täpselt nii kaua, kuni tulemused hakkavad allamäge minema,“ ütles Zelinski. „Siis ei usuta ka sinu sõnu ja nähakse, et asjad ei toimi.“ Autoriteetne treener peab tema sõnul suutma ka oma vigu tunnistada, sest suhtumine „on minu tee ja on vale tee“ kaugele ei vii.

Neil ja paljudel teistel teemadel – näiteks miks jõuab nii vähe Eesti treenereid välismaale ja mis põhjusel peavad mitmete klubide omanikud endale tuhka pähe raputama – arutati pikemalt Flora taskuhäälingu 17. osas.

Kuula täispikka episoodi YouTube’ist või Spotify’st.