FC Flora loomisest: intervjuu Aivar Pohlakuga – FC Flora -FC Flora

Klubi-UUDISED

FC Flora loomisest: intervjuu Aivar Pohlakuga

Flora 30. juubeliaasta puhul vaatame tagasi, kust sai Flora alguse ning küsimustele on vastamas Flora looja Aivar Pohlak.

Kuidas tekkis idee FC Flora loomiseks?

Olin lapsest saadik suur jalgpallihuviline ja mängisin seda mängu kuuendast eluaastast peale, aga kirgi oli mul teisigi – kirjandus, loodus, kultuur ja eriti rahvuskultuur laiemalt, inimesed ja inimühiskonna toimimine. Tagantjärele mõeldes pidi valik langema selle tegevuse kasuks, millele ühel või teisel põhjusel pidama jään ja kuigi ma õppisin ja lõpetasin TPI (praeguse TTÜ) majandusteaduskonna ja viimastel õpiaastatel tegelesin pigem kirjanduse ja Eestimaa metsades ringikäimisega, siis ometigi sai määravaks, et treenisin kaheksakümnendate teisel poolel koos Roman Ubakivi „lõvipoistega“. Nähes nende jalgpallilist pühendumist pidasin oma kohuseks luua klubi, mis annaks poistele jalgpalluriteel väljundi, sest Eestis toiminud õbluke jalgpallisüsteem lagunes koos Nõukogude Liiduga. Seda hetke, mil nii mõtlesin, mäletan siiamaani selgelt. Kõnealune haakus hästi ka Lembit Koigi 1970. aastal ilmunud raamatust „Jalgpall. Minevikust tänapäevani“ ammutatud sooviga taastada Eesti rahvuslik jalgpallikultuur. Kusjuures ma kasutasin tollalgi sedasama, eelmise lause viimast sõna.

Kust tuli Flora imago ning kuvandi (vappi, loosungi, nime) inspiratsioon?

Flora – vanarooma kevade, ilu ja armastuse jumalanna – nendesse uskusin ja usun siiamaani. Klubi embleemi tegi omal initsiatiivil Haapsalust pärit fänn Andrus Pettai. Praeguse variandini, kus jumalanna hoiab käes õlipuuoksa, jõuti 4…5 aastat tagasi, kui klubi juhtis Jaak Prints, ja ma olen jumalanna kehahoiaku muutumisega väga rahul. (naerab)

Millised olid suurimad raskused klubi luues, kui jalgpall Eestis polnud veel nii populaarne, kui tänasel päeval on?

Esimesed mured olid majanduslikud, aga toonane klubi tegevjuht Teet Anier – Henri ja Hannes Anieri isa – oli selle nurga alt hea käega ja me saime üle kivide ja kändude kulgenud alguse järel asja üsna hästi toimima. Kõigepealt oli klubis mõistagi ainult esindusmeeskond; ettekujutus sellest, milline üks klubi olema peaks, oli ähmane ja alles 1993. aasta sügisel alustasime noortetööga Kehtna Jalgpallikoolis.

Tegelikult oli esimestel aastatel puudu kõigest, aga eks see nii peabki olema – targana ei asuta teele, aga teel olles tuleb targaks saada, sest teisiti pole võimalik kohale jõuda.

Millisest klubist või süsteemist võeti eeskuju?

Teadmised klubide toimimisloogikatest olid tollal väga ähmased. Mäletan, et uurisin mingit rootsikeelset broshüüri, kus kirjeldati Mälmö FF-i ülesehitust ja noortevõistkonnaga kaheksakümnendate lõpul Taanis Copenhagen Cup-il käies õnnestus saada jutule kellegagi Bröndby IF juhtkonnast, kes tutvustas mulle klubi. Jah, ilmselt need kaks jalgpalliklubi olid mingil moel emotsionaalseks eeskujukstv.

Kust tuli see motivatsioon ja tahe? Kas nägid mingit suuremat pilti või oli kirg jalgpalli nii suur, mis ei lasknud lihtsalt ideele kerge käega lüüa?

Tore oleks öelda, et nägin suuremat pilti, aga küllap oli esimene asi ikkagi visadus ja loomupärane sisemine motiveeritus viia elu edasi, millele lisandus kirg ja hilisemas faasis ka suurem pilt. Seda hetke mäletan küll, kui taipasin jalgpalliklubi võimalikku tähendust ühiskonna jaoks või õigemini, kui sõnastasin selle taipamise – tõsi, küllap ta oli tajudes varemgi olemas. 

Kuidas sina kui endine klubi president ning looja oled rahul FC Flora hetkeolukorraga?

Olen rahul sellega, kuidas klubi peale presidendiameti Pellele üleandmise järel on muutunud. Tegelikult sain alles peale seda aru, kuivõrd vähe oli mul jalgpalli liidu ja Eesti jalgpalli kõrvalt võimalik klubisse panustada. Vaatan täna klubi kolme nurga alt – tippjalgpall, noortetöö ja naiste jalgpall ja nad kõik liiguvad edasi väga kindla loogika järele.

Mis arvad, kuhu on Flora jōudnud 10-ne aasta pärast?

Seda on võimatu prognoosida. Tean klubi plaane ja arenguloogikaid, aga kuigi nende realiseerimise tõenäosus on ajas kasvanud, ei ole see midagi sellist, millest täna kindlas kõneviisis rääkida. Noortejalgpalli kohta julgen siiski öelda, et eesmärk kuuluda kümne aasta pärast Põhjamaade noorte tippklubide hulka on kõige reaalsem ja ehk ka kõige tähtsam.

Aivar Pohlak autasustamas Flora meeskonda 4.07.2020 📸: Janek Eslon