Klubi- UUDISED

Täna 25 aastat tagasi: Kadriorus kohtusid FC Flora ja Iron Maiden

1. juuli 2025

Kadrioru staadion. FC Flora ja Iron Maiden. Heategevuslik jalgpallimäng. Aivar Pohlaku kübaratrikk ja Mart Poomi vigastus. Läheme ajas 25 aastat tagasi ja meenutame, mis juhtus 1. juulil 2000. aastal.

Eesti jalgpalliklubi ja Briti rokkbänd mängisid omavahel jalgpalli. Tuntud inimesed olid väljakul nii Flora kui ka Iron Maideni ridades ja pealtvaatajaid Kadriorus umbes 2000. Kuidas selline kohtumine üldse aset leidis? Nagu ikka, saavad paljud asjad alguse tutvuste kaudu.

Flora toonane kommertsdirektor Raimo Nõu meenutab, et Iron Maideni promootor mängis temaga koos amatöörliigas. „Ta tuli minu juurde sellise jutuga, et Iron Maiden tuleb Eestisse ja nad tahavad jalgpalli mängida. Nemad oma vaimusilmas mõtlesid, et tuleb väike mäng. Ma helistasin Aivar Pohlakule, kes ütles, et see on nii äge asi ja teeme suure mängu,“ selgitab Nõu.

Nii juhtuski. Iron Maiden mängis 1. juulil Kadrioru staadionil Floraga jalgpalli ja andis 2. juulil Tallinna lauluväljakul kontserdi. Seejuures kontserdi algus viibis, sest bänd elas kaasa Hollandis Rotterdamis toimunud jalgpalli EM-finaalile, kus Prantsusmaa alistas lisaajal Itaalia.

Tuleme tagasi Flora ja Iron Maideni mängu juurde. Kohtumine toimus Kadriorus, sest A. Le Coq Arena ei olnud 2000. aastal valmis. „Kadriorus oli erinevatel andmetel 2000 inimest ja kui niimoodi mõelda, siis see oli suurema publikuarvuga mäng kui enamik meistriliigakohtumisi,“ lausub Nõu, kes mäletab eredalt, mis eelnes mängu avavilele.

„Esimesena tuli staadionihoonest välja Iron Maiden ja kuna rahvas oli nende poolt, siis skandeeriti ja hüüti. Kui tulime meie, siis oli väike vilekoor, aga kui viimasena tuli Mart Poom, siis jälle skandeeriti. Enamik oli Iron Maideni fännid, sest kontserdipiletiga sai mängule tasuta. Kui õigesti mäletan, siis muidu oli pilet 25 krooni või natuke rohkem ja saime kokku 6000–7000 krooni, mis läks heategevuseks.“

Kõmperi söödud ja kokkumäng Pohlakuga

Kui Iron Maideni meeskond koosnes peamiselt bändiliikmetest ja taustajõududest, siis Flora meeskond pandi kokku klubi treeneritest, endistest mängijatest ja töötajatest. „Ma ei mäleta, kas me üldse protokolli tegime. Kui tegime, siis see oli paberkujul ja ilmselt on maandunud ajaloo prügikasti,“ märgib Nõu.

Flora toona meediast läbi käinud koosseisu kuulusid Mart Poom, Ivo Lehtmets, Risto Kallaste, Tarmo Rüütli, Marko Kuusik, Priit Reiska, Tiit Kõmper, Zaur Tšilingarašvili, Karel Voolaid, Aivar Pohlak, Andri Hõbemägi, Valdemaras Martinkenas, Otar Korgalidze, Viktor Mets, Priit Adamson, Priit Tomingas, Janno Kivisild, Erki Kesküla, Margus Luts, Raimo Nõu.

Aivar Pohlakule meenuvad vaid üksikud mängijad, kes Flora ridades väljakul käisid. „Peale Mardi, Valdase, Tiidu ja Raimo ma rohkem platsilolijaid ei mäletagi,“ märgib Pohlak.

Pohlak oli siis 37-aastane. Päev varem mängis ta oma karjääri viimase mängu Eesti meistriliigas FC Kuressaare eest. „Juhtus nii, et päev enne sõumängu olin Saaremaal esimesel poolajal platsil mängus FC Levadia vastu. Oli nii füüsiliselt kui mentaalselt raske mäng – lisaks võitlusele käis väljakul korralik kahepoolne verbaalne töötlus – ja ütlesin treener Jan Važinskile vaheajal, et tulen maha ja lõpetan sellel tasemel mängimise. Kusjuures nii jäigi,“ meenutab ta.

Kui Kadriorus oleks välja antud mängu parima auhind, siis ilmselt oleks selle saanud Pohlak, kes säras 7:1 võidumängus Iron Maideni vastu kübaratrikiga. „See oli minu täiskasvanud jalgpalluri aja ainuke mäng, kus olin väljakul koos Roman Ubakivi esimese põlvkonna legendaarse poolkaitsja Tiit Kõmperiga. Tiidu söödud ja kokkumäng temaga olid omaette elamuseks,“ märgib Pohlak, kes ise mäletab kolmest väravast kahte detailselt.

„Esimene värav tuli nii, et Tiit viis mind nurga alt väravavahiga silmitsi, too tuli küll vastu, aga kontrollisin hästi palli ja pistsin selle tema külje alt ette nurka. Kolmandale väravale eelnesid seinasöödud Tiidu ja Raimoga, pärast mida lõin palli 16-kasti joonelt putsaninaga postipõrkest väravasse,“ kirjeldab Pohlak.

Martinkenas ei lasknud auväravat lüüa

Flora seitsmest väravast ühe sai enda nimele Nõu, kes meenutas, et publikule see ei meeldinud. „Kui ma kogemata värava lõin ja endal oli jube mõnus tunne, siis pärast paar sõpra, kes olid staadionil, ütlesid, et rahvas vilistas. Mina seda ei märganud,“ naerab Nõu.

Lisaks Pohlakule (3 väravat) ja Nõule (1) tegid Flora eest skoori Korgalidze (1), Poom (1) ja Tomingas (1). Flora võitis esimese poolaja 2:0 ja juhtis teisel poolajal 7:0, kuni lõpuks jõudis sihile ka Iron Maiden, kui auvärava lõi Joe Lovell. Kuidas see sündis? Nõu sõnul aitasid kõik florakad peale väravasuul olnud Martinkenase sellele kaasa.

„Martinkenas tuli Mardi asemele väravasse ja minu meelest oli see Kallaste, kes hüüdis keskele ette, et laseme neil auvärava lüüa. Lasime nad läbi ja päris osavalt vedasid palli, tegid ka väga häid lööke, aga me kõik unustasime ära, et Martinkenas ei oska eesti keelt. Ta ei saanud aru, et tuleb auvärav lasta!“ räägib Nõu.

Ta lisab: „Oleg Timofejev oli kohtunik, kes ütles, et aeg on tegelikult täis, aga lasime neil ikkagi auvärava lüüa. Minu arust nad lõid päris mitmendal lisaminutil palli ristnurka ja Martinkenas lihtsalt ei suutnud seda ära võtta – meisterlik löök. Senimaani võttis Martinkenas kõik löögid ära.“

Poom lõi värava ja sai vigastada

Martinkenas asendas teisel poolajal Poomi, kes sai Flora neljandat väravat lüües vigastada. See on ka peamine põhjus, miks seda kohtumist mäletatakse isegi 2025. aastal ja ilmselt mäletatakse 2050. aastalgi. Poom on seda olukorda oma raamatus põhjalikult kirjeldanud. „Mulle väga valus õppetund,“ sõnas Poom, kes mängis sajandi alguses Derby County ridades Inglismaa Premier League’is.

Poom meenutab juhtunut uuesti: „Mind valiti kevadel Derby County aasta mängijaks ja ma olin väga motiveeritud – tahtsin minna väga heas vormis tagasi ja ladusime koos kergejõustikutreeneri Jaanus Veskega väga kõva põhja alla. Siis sain kutse ja andsin nõusoleku, sest olin halb ei ütleja. Minu arust oli see heategevuseks, tundus õige ja äge asi, aga lõpuks olid valusad tagajärjed.

Ma mäletan, et mõnus oli mängida ja olin väga heas vormis. Mängisime asjaarmastajate vastu ja tempo ei olnud liiga kõrge. Mul hakkas igav. Panin spurtidega üles rünnakule appi ja mängisin väga kõrgel. Teisel poolajal läksin rünnakule kaasa ja tuli Kõmperi kõrge tsenderdus – hüppasin üles ja lõin palli peaga väravasse, aga kui mina maandusin, siis nende väravavaht alles hüppas üles. Sain tema põlvega kubemepiirkonda ja rusikaga sarnaluu pihta, korraks võttis pildi eest ära. Mängul olnud Eesti koondise arst Gunnar Männik jooksis väljakule ja turgutas mind. Siis oli selge, et on vaja minna traumapunkti.“

Poom pidi mõni päev hiljem Inglismaale tagasi lendama. „Ma ei mäleta, kas ma ei saanud peatreenerit kätte või ei julgenud talle helistada, aga sain füsioterapeudi kätte. Ta ei saanud algul aru, et kuidas sain vigastada, kelle vastu ja kuidas see on võimalik. Valu ja häbi oli koos.“

Lõpuks selgus, et vigastus kubemepiirkonnas oli palju tõsisem kui näos. „Läksin tagasi Inglismaale ja kohe alguses olid kehalised katsed. Proovisin trenni teha ja tegin kõik katsed ära, aga mäletan, et pärast joonejooksu sülitasin ja kusin verd. Siis läksime Hispaaniasse laagrisse ja proovisin kõiki asju kaasa teha, aga valud olid nii suured ja lendasin poole laagri pealt tagasi Inglismaale, kus läksin operatsioonile.“

Poom jättis enda sõnul üks nädal või kaks ettevalmistusest vahele, aga kuulus Premier League’i avavoorus Southamptoni vastu Derby County algkoosseisu ja sai samal hooajal lõpuks kirja 33 liigamängu. „Mängisin terve hooaja kriketikaitsmetega, ebamugav ja valus, andis tunda, aga sai mängida.“

Derby County peatreener Jim Smith oli Poomi peale maruvihane ja määras eestlasele isegi trahvi, aga Poom ei pidanud seda maksma, sest tegi sügisel neli nullimängu järjest. Flora ja Iron Maideni mängu on Poomiga seoses hiljem isegi BBC meelelahutussaates „A Question of Sport“ meenutatud. „Saates küsiti: mis neil on ühist? Seal oli minu ja Iron Maideni pilt,“ muigab Poom.

Artikkel ilmus ajakirja Jalka juuli numbris

Fotod: Arno Saar/Sõnumileht