Klubi-UUDISED

Taavi Rähn – rõõmsa meelega kodus

31. märts 2014

Äsja trenni lõpetanuna klubi köögis kohvi rüüpava Taavi Rähni püüdis kinni ja rääkis temaga pisut Florast, koondisest, Hiinast, fännidest ja paljust muust Marek Tiits.

Hiina, maailma suurima rahvaarvuga riik – ja Eesti, 1,3-miljoniline riigike. Kuidas juhtub nii, et selle pisiriigi jalgpallurid suurel kiirusel ja hulgakaupa Hiinasse reisivad?

Eks suuresti juhuste kokkulangevus, ma arvan. Minu stoori puhul tekkisid toonasel Venemaal klubil majanduslikud raskused, siis tuligi pakkumine Hiinast. Oli kaks klubi, kes vajasid keskkaitsjaid, ühte otsustasin ise minna ja teisele soovitasin Raio [Piiroja]. Mis puudutab Voskoboinikovi, siis tema puhul on ju tegemist koondisekogemusega ründajaga ja hiinlased otsivad niiöelda suuri nimesid. Isegi, kui klubitasandil ei ole midagi suurt ette näidata, siis koondisekogemus ikkagi maksab. Aga kui lööd liigas 23 väravat, siis loogiliselt see mingi huvi tekitab. Euroopa riigi koondise ründaja, see on hiinlaste jaoks kindel kaubamärk, nad ei tajugi võib-olla sealjuures seda, et sellel riigil on kokku üldse vaid viis profiklubi. Vosko näitel on selge, et meie klubide ründajatel tasub väravaid lüüa ja silma paista.

Kui suur on üldse tasemevahe Hiina esi- ja kõrgliiga vahel?

Raske öelda. Mis puutub leegionäridesse, siis seal on neile seatud kvoodid. Kui tahta leegionärina seal kõrgliigasse minna, siis peab selja taga olema ikka särav klubi- või koondisekarjäär nimekates liigades või riikides. Kõrgliigas on seal palju lõuna-ameeriklasi, brasiillasi. Kui vaadata, kes viimasel ajal sinna liikunud, siis üldiselt tahetakse ikka maailma tippliigade mehi. Palju liigutakse sinna Saksamaalt, Prantsuse liigast. Kui sul ikka Marcello Lippi või Sven Göran Eriksson saab treeneriks, siis seegi paneb asju paika.

Kui karmid need leegionäride kvoodid on?

3 leegionäri muult mandrilt ja üks niiöelda asiaat võib korraga väljakul olla. Raha ei olegi klubidel vast leegionäride palkamisel probleemiks, pigem otsitakse võimalikult kõvu nimesid. Sestap on eestlastel sinna kõrgliigasse liikumine esialgu ehk natuke raskepoolne. Kui Oper liikus Hiinasse, siis samuti ju Eredivisiest. Eesti liigast sinna meistriliigasse liikumine on üldiselt ikka keeruline.

Hiina kui selline – millega sul seal kõige raskem harjuda oli ja kas oli ka midagi sellist, millega lõpuks ei harjunudki?

Ei teagi… Mul läks selles mõttes hästi, et esimene klubi president oli ise jalgpallur, Inglismaal mänginud, teadis euroopalikku elulaadi hästi. Treener oli belglane, temaga sama lugu. Klubi kohtles mind ikka väga hästi, sain elada sellist elu nagu olin harjunud. Kõik oli korraldatud, transport, trennid, korterid, kõik. Ka pere jaoks tehti kõik ette-taha ära, nii-et mul ei olnud sisuliselt mitte mingit muret sisseelamisega.

Oled pikk mees isegi Eesti mõistes. Hiinlased teadupoolest maailma pikimate hulka keskmiselt ei pürgi. Kas sellega seoses ka mingeid naljakaid situatsioone ette tuli?

Ega nad nii väikesed ka ei ole, ma olen Floras ka kõigist pikem. (Muigab). Eks enamus neist ilmselt ole tõesti teatud stereotüübile vastavalt lühikesed, aga nagu ikka pea kõigis spordimeeskondades on üldiselt ka suuremaid hiinlasi olemas, oli sealgi minustki pikemaid mehi. (Naerab). Eks hotellides ikka oli veider, kui kogu rahvas sulle heal juhul kaenla alla ulatus, aga üldiselt mingeid seikasid eriti ette ei tulnud.

Kas keelt ka külge jäi?

Kohvikus saan tellitud ja menüü loetud ja ettekandja kutsutud, aga vestluseks ma kindlasti võimeline ei ole.

Fännid Hiinas – millised?

Eks neid oli ikka, mastaabid on teised muidugi kui meil siin kodus. Reisivaid fänne muidugi on vähe, vahemaad on lihtsalt nii metsikud. Aga mulle teeb meie kodune fänlus rõõmu. Praegu meie liigat vaadates ma siiralt loodan, et Kalju ja Levadia mäng tuleb sama tuline kui meie kohtumine Kaljuga oli, sellised lahingud tõstavad liiga atraktiivsust ja meelitavad fänne edaspidigi staadionile. Olen peale Kalju viigimängu väga mitmelt poolt kiidusõnu kuulnud – öeldakse et poleks uskunudki, et Eestis sellist vutti mängitakse ja et seekord vaatasin telekast, aga järgmine kord tulen staadionile. Eks meil siin ilm muidugi ka mängib rolli…

Kodusesse Florasse leidsid tagasitee peale pikki rännakuid. Nüüd on sul hea tagasitulija värske pilguga vaadata ja öelda – mis on tänases Floras silmaga nähtavalt teistmoodi kui „sinu ajal“?

Esimese ja ülimalt positiivse asjana torkab silma, et täna lähenetakse igale mängijale üdini isiklikult. Mängijatele on loodud ideaalilähedased tingimused alates füsiotrennidest kuni jalkaliidu sisehallini, mis talvised trennid palju kvaliteetsemaks teeb. Pluss siis individuaalne lähenemine mängijatele – personaaltrennid, lisaks uuritakse ja puuritakse ja katsutakse iga muskel eraldi järele ja kui kusagilt midagigi tundub nõrgem kui vaja, siis aidatakse seda lihasgruppi järele. Ühesõnaga, loodud on kõik tingimused, et mängija saaks areneda.

Kas julged öelda, et selle personaalse tähelepanu arvele võib panna ka selle, et meie väga noor meeskond on tänaseks peetud voorudes kõik vastased, keda lihtsamini ja keda vähe suurema pingutusega, lihtsalt üle jooksnud ja lõpuks oma võtnud?

See peabki nii olema. Oleme Flora, tahame olla Eesti parim meeskond. Samas on selge see, et kui Kalju välja arvata, siis seni oleme liigas mänginud meeskondadega, keda peamegi võitma. Küll on selge ja trennideski näha, et absoluutselt kõik mängivad meil isuga, palju on U-21 kandidaate ja mehi, kes tahavad järgmist sammu teha. Ja eks see füüsiline pool ilmselt meil ole parem tõesti kui konkurentidel. Kõik on nii nagu peab olema!

Sinu vanus lubaks veel koondiseski rahumeeli müdistada. Ma ei hakka küsimagi – sest tean vastust ette – et kas oleksid valmis koondist aitama, kui kutse tuleks. Aga küsin nii – kellega tänasest uuest keskkaitsjate põlvkonnast – Morozov, Reintam, võib-olla mitte nii uue generatsiooni mehena ka Klavan – tunneks end koondise eest väljas olles kõige kindlamini ja mugavalt keskkaitsja Taavi Rähn?

Arvan, et Klavaniga. Olen temaga koos mänginud, pealegi on tema vasakul ja mina parempoolne, nii-et ka kõige loogilisem. Aga Metsaga läheks ka peale! (Naerab).

Aga Janar Õunap? Superkarikafinaalis olid temaga paaris.

Temal on praegu pisut kehvasti, peale Superkarikat ta ei olegi kahjuks rohkem trenni teinud, on vigastatud. Koondiseni on tal muidugi veel mõned aastad kõva tööd alles ees.

Aga meenutamegi sedasama Superkarikafinaali. Madistasid Õunapiga terve mängu paarisrakendis, kusjuures tema nimi algrivistuses tuli fännidele ja üldsusele suhteliselt korraliku üllatusena.

Eks ta fännidele võiski seda olla, trennides nähtu põhjal ei olnud see muidugi mingi üllatus. Saime ikka superhästi hakkama. Levadia vastu taga null, ideaalne tulemus! Mingeid personaalseid eksimusi mees ei teinud. Esimesel poolajal jäime küll ränga surve alla, aga see ei ole kaitseliinis kinni. Mees kasutas oma võimaluse ikka sajaprotsendiliselt ära, eriti, kui arvestada seda, et ta kõigis treeningmängudeski põhisse ei mahtunud. Näitas treeneritele ja kõigile, et on väga ja väga arvestatav mängumees ja annab meeskonnale palju juurde. Kaardid, vigastused, mis iganes meil siin juhtuda võib, meil on mees võtta, kes koha ära täidab, kui ta nüüd oma tervise korda saab.

Kui Kalju ja Levadia välja jätta, siis milline meistriliiga meeskond võib meile sel aastal saada selliseks komistuskiviks nagu Infonet eelmisel aastal oma 0:2 seisult tagasituleku ja lõpuks 3:2 võiduga lahkumisega?

Sel aastal loodaks sellist asja ikka vältida. Senisel hooajal oleme kõigis mängudes näidanud, et ei alahinda kedagi. Levadia tuli esimeses voorus Paide vastu kerge üleolekuga peale ja sai kohe karistada. Amatöörsatside alahindamist profimeeskondade poolt tuleb alati ette ja sellest johtuvaid skoore, aga loodan ja usun, et meie suudame sellistest asjadest sel aastal hoiduda. Senistes mängudes on meeskond näidanud, et see võiks nii minna. Võitleme koos, lõpuni, ei laiuta pallikaotuste peale käsi, ei pruugi ilmaasjata suud. Võitleme palli tagasi ja hoiame seda enda käes. Ja see ongi meie trump, sellist suhtumist ka nõrgemate vastu säilitades laome aluse oma edule liigas. Tugevamate vastu motivatsiooni leidmisega ei teki muidugi ühelgi satsil probleemi…

TV Flora videotest, mängueelsetest ja -järgsetest klippidest kumab selgelt läbi, et satsis on vaim väga kõva. Kuidas su kogemus ütleb, kas sel hooajal võime loota, et hooaja keskel või viimases kolmandikus mingit äravajumist ei teki?

Eks meeskonnavaim pannakse kindlasti proovile vähem edukate perioodide ajal. Püüame seda sel hooajal kindlasti vältida. Praegu on hooaeg alguses, kõik kolm kuud trenni raiunud, algus on edukas olnud ja kõik positiivne. Vaimu äravajumist aitavad kindlasti ära hoida sellised võidud nagu Superkarikas või viimasel minutil hammastega väljavõideldud viik Kaljult möödunud voorus.

Viimastel minutitel võitude-viikide noppimine oli möödunud hooaja Levadia kaubamärk. Neljast voorust kahes oleme punktid kindlustanud viimastel minutitel, sama lugu oli Superkarikaga. Kas loogika „meeskond, kes lõpus lööb, on lõpuks meister“ võiks Florale sel hooajal tiitli tagasi tuua?

Pigem näitab see üheselt seda, et meeskond on ühtlaselt tugev ja enesekindel. Pingutatakse lõpuni 90 minutit, et punktid ära tuua, hoitakse mängujoonisest kinni ega unustata kaotusseisus ära, mida treenerid rääkinud on. Kalju vastu oleks ka võinud mänguskeemi laguneda lasta ja hakata pikka ette peksma, aga hoidsime oma mängu ja tänu sellele need lõpuväravad tulevad. Võimalusi oli ju meil terves mängus, teadsime, et tuleb veel üks ja see tuleb ära lüüa, saagu mis saab.

Seda Kalju mängu oli Flora fännina esimesed kümme minutit väga valus vaadata, mitte midagi ei tulnud välja, keskväli oli lukus ja pall kasti lähistele ei jõudnud. Mida mängujoonisest kinnipidamine sellises mängus tähendas?

Nägime, et nad pressivad meeletult, aga taktikat me ei muutnud. Proovisime ikka alustada tagant lühikese palliga ja seda hoida. Kui mängivad kaks enam-vähem võrdset meeskonda, siis ei ole teisiti mõeldavgi. 15-20 minutit suudab ka amatöörmeeskond proffe suruda, mäng aga kestab 90 minutit ja lõpu poole toimuv saab sageli määravaks. Oleks ka nende vastu lihtne olnud tagant pikka palli tampida ja nende surve sellega nullida, aga hoidsime oma ja teisel poolajal oli pall juba rohkem meie käes ja ainult tänu sellele suutsime lõpusurve üldse luua.

Mis su tulevik toob? Selleks aastaks oled end Floraga sidunud.

Ma ei ole veel just väga vana. Aga 32 on ikkagi omajagu, kohe varsti saan 33. Välismaale… Saan ausalt aru, et väga vähesed mängijad, kes on tagasi tulnud Eestisse, on arvestataval tasemel välismaale tagasi saanud. Sestap ma eriti oma pead sellega, mis edasi saab, ei vaeva. Võtan samm-sammult ja keskendunult. Minu jaoks on väga oluline, et meil on siin kaks füsiotreenerit, medical on meil siin väga tugev – jälgitakse pidevalt mängija seisukorda. Paar aastat olin vigastustega kimpus, usun, et siin saan tervise taas heasse konditsiooni. Kui sel aastal õnnestub vigastusi vältida, mõtlen pikemalt ette. Praegu olen hea meelega kodus. Kümme aastat on rännatud, käesolev hooaeg on hästi alanud, kodus on alati hea olla. Saaks veel murule ka, siis oleks juba kõik eriti hästi!

Raioga suhtlete tihedalt?

Oo jaa, iga nädal vähemalt korra-kaks helistame.

Kalal ei ole käinud veel? Tuulehaugi aeg on tulemas…

Praegu veel ei, sellise külmaga mind naljalt kalale ei meelita. Ühe nädalalõpu ta on mulle muidugi võlgu. Eks liigapausi ajal vaatame, tuleb ära käia.

Iseenesest oleks ju väga uhke, ütleme suve keskpaiku, liigapausi järel hõigata välja FC Flora keskkaitsepaar Rähn-Piiroja…

Eks Raio peab trenni tulema lähiajal! Praegu on tal Floras ikka väga raske peale saada! (Naerab). Aga mine sa tea…

Stammküsimused ka. Hooaja lõpp – millisel tabelikohal Flora on?

Esimese kahe hulgas kindlasti. Võtame mäng-mängult. On lihtne öelda, et anname endast kõik, aga kui hoiame selle „tuhhi” üleval, mis meis praegu on, siis on kõik võimalik.

Mõned sõnad fännidele. Mida soovid neile, ootad neilt?

Eks ikka nende toetust. Eelmisel hooajal polnud neile palju anda, aga sel hooajal on nad meid ikkagi mehiselt toetanud, kuulda neid on igatahes staadionitel hästi. Paneme edasi!