Klubi-UUDISED

Pikk intervjuu FC Flora II värske peatreeneri Joel Indermittega

4. jaan. 2016

Intervjueeris: Marek Tiits.
Intervjuu avaldamiseks meedias palume kontakteeruda aadressil marek@fcflora.ee.

Möödunud aasta lõpus plahvatas väike uudispomm, kui teatati, et FC Flora duubelmeeskonna juhtimise võtab seniselt peatreenerilt Jürgen Hennult üle Flora oma süsteemi kasvandik, vaid 23-aastane  Joel Indermitte, kes jätkab sellega Flora viimaste aastate teedrajavat noorte peatreenerite peatükki Eesti jalgpallis.
Vahetult enne Aastalõputurniiri antud pikas intervjuus räägib noor peatreener oma karjäärist ning treeneriks jõudmise teekonnast. Samuti heidab ta valgust oma esimestele sammudele ja tähtsamatele väljakutsetele uueneva Flora II komplekteerimisel.

Joel, uus amet. Kõigi jaoks üsna suur üllatus sind sel postil näha.
Mulle endale ka, kui aus olla. Kui Jaak [Prints] mind jutule kutsus, siis ma ei osanud isegi aimata, millest rääkima hakkame. Ja kui ta selle plaani välja käis, olin heas mõttes šokis. Välk selgest taevast.

Noortega olid tööd teinud juba enne seda jutuajamist.
2001 grupi poistega, jah, tegutsesin möödunud aasta augustist. Nendega läks meil hästi, klappisin kenasti ka peatreener Dima Ustritskiga ning hooaja lõpuks olime Eesti meistrid. Oli ühtlane, andekas sats, nendega oli puhas rõõm töötada.

Üritan ette kujutada, kui suur su šokk võis olla – napid kuud saad teha noortega tööd ja siis selline pauk…
Täpselt! Mingil hetkel oli jutu tasemel Flora III juhendamine, juhul, kui aega jagub. Seda olin oma peas veidi jõudnud mõelda. Aga et duubli etteotsa, see tuli üllatusena.

Verest välja sa ometi ei löönud. Isegi väga pikka mõtlemisaega ei võtnud?
Ei löönud, jah. Südames olin ma ju midagi sellist kindlasti tahtnud, ei osanud vaid arvata, et see aeg nii kiiresti kätte tuleb. Kui selline võimalus ukse taga seisab, siis see pole koht, kus verest välja lüüa. Tuli pakutu vastu võtta ja võimalust kasutada. Eks kuklas ikka kumisesid mõned küsimused, et kuidas ma saan ja selline vastutus ja… Aga kui selline väljakutse ees, tuli kahe käega sellest kinni hakata.

Südames olid midagi sellist tahtnud, aga kui palju selleks ettevalmistusi olid teinud, kasvõi vaimselt?
Eks mõelnud ikka olin, soov treenerina kuhugi jõuda oli olemas. Millal see juhtub, ei olnud isegi osanud mõelda ja nagu öeldud, siis nii kiiresti seda võimalust kindlasti ei oodanud.

Mis ühes inimeses, jalgpalluris peab üldse olema, et temas võiks tekkida põhjendatud soov treeneriks saada? Millised eeldused peavad olema?
Esmajoones on see endasse vaatamise koht: kas ma tahan midagi tagasi anda? Kas minu inimtüüp on sobiv? Kas mul on motivatsiooni, et seda tööd teha? Peab olema selgus, sihikindlus, asjade suures pildis nägemise võime. Enda puhul tunnen ja tean, et treeneritöö on see, mida olen ammu tahtnud teha.

Milline sa treenerina saad olema? Samasugune dominant, nagu kaitsjana väljakul olid?
(Naerab). Väga hea küsimus! Väljakul olin kõvahäälne ja liidritüüpi. Selle toon kindlasti üle ka treeneritöösse. Mis domineerimisse puutub, siis seda saab näha. Kogu hingega olen asjas sees, seda kindlasti, loodan, et see kandub heas mõttes ka poistele üle. Kuidas kõik kujuneb, seda näitab aeg – ja minu enda kujunemine.

Praegu õpid veel ka koolis?
Jah, kehakultuuri, viimane semester on jäänud pluss lõputöö. Eelmisel aastal olin Hispaanias Granada ülikoolis vahetusüliõpilane. Kuna sealsed ained kõik ei klappinud siinse kavaga, siis tegelikult peaksin juba olema lõpetanud, kuid teen praegu asju tagantjärele.

See Hispaania aeg oli huvitav ka selles mõttes, et äkitselt sigines jalkauudistesse Tercera Divisioni alarubriiki tavapärase Frank Liivaku nime kõrvale ka Joel Indermitte oma.
Läksin sinna septembris, augustis olin aga saanud pöialuumõra. Septembrikuu kulus seetõttu taastumisele ja vormi hoidmisele. Siis sain ühe oma Hispaania kontakti kaudu Atarfe Industrial FC meeskonna juurde treenima ja end näitama. Esimesed kaks nädalat tegin kaasa, näitasin ja treeneritel oligi mu vastu huvi. Siis tuli paberimajanduse pool, mis võttis päris kaua, läks kuu aega kui mitte rohkem enne, kui mängima sain. Paberid sain korda detsembri alul ja kohe tegin ka debüütmängu. Koduväljakul. Esimesel poolajal sain kollase, teisel jäime 2:0 taha. Lõin 2:1 värava, mäng hakkas meie kätte tulema. 10 minutit peale väravat läksin olukorda, kus põlv liikus kuidagi ebaloomulikult, sain vigastada. Sain kohe aru, et püsti ma ei saa, tulin vahetusse. Ligi kuu aega liipasin oma nigelas seisus põlvega, jalga sirgeks ei saanud. Jõulude ajal tulin Eestisse, käisin Kaspar Rõivassepa vastuvõtul ja kohe ka tema noa all. Jaanuaris läksin tagasi, aga kuna sealne hooaeg lõppes mai alul, siis hoolimata lootustest põlv korda saada ja hooaja lõpus mängida, ei läinud nii ja lõppsaldoks jäigi mul üks mäng, üks värav.

Numbrite proportsioon ei ole ju paha!
Jah, kuigi lootsin, et ehk saan end veel kellelegi näidata. Aga ju pidi nii minema.

Kuidas seal tase on? Pilti ja videot sellest liigast siia palju ei jõua, Liivakule elatakse küll kaasa, aga ega keegi suurt tea, mis seal tegelikult toimub.
Niipalju kui mina nägin, siis oma võistkonnas oli palju andekaid noori ja mõned vanemad, kogenud mängijad, esiliiga kogemusega. Üks mu kaitsepartnereid oli mänginud näiteks Swansea City eest ja koos Andres Operiga Küprosel. Oli selline hea segu.
Tase… Meie võistkond jäi tolle liiga lõpuossa, Eestis oleks me aga Premium Liigas neljanda-viienda koha peale ilmselt mänginud küll. Võib-olla on liiga julge avaldus, aga nii tundus. Naljaliigaga tegemist ei ole, nagu siin sageli arvatakse. Täisprofessionaalne tegevus, treenerite tiim otsast lõpuni nagu vaja, füsiod, fitness, kit manager pani iga trenni eel puhtad vormid valmis… Meil pole täna osades Premium Liiga klubideski selliseid inimesi.

Mängijakarjäär Eestis oli sul kirju. Mingil hetkel oli tribüünil täitsa kummastav olla: Indermitte Kuressaares, Indermitte Viljandis, Indermitte Floras, Indermitte Paides… Koondiseski said kaks mängu. Kuidas sa ise tunned – noor mees, võiks ju vabalt mängida. Jäi sul mängijana potentsiaal lõplikult realiseerimata?
Fakt on, et natuke kripeldab: mis siis kui… Aga igal asjal oli ja on oma põhjus. Kas polnud ma ise piisavalt hea või jäi miski treeneri nägemuse taha või olid kõvemad vennad ees. Siht oli ikkagi kogu aeg Flora esindusse jõuda. Enne Kuresse minekut tegin ju ka Floraga pre-season’i kaasa, siis aga teatas Marko Lelov, et lähen pooleks hooajaks laenule. Sealt enam tagasi ei kutsutudki, Norberti plaanidesse ma ei mahtunud. Siis jäigi Paide variandina lauda – käisin ka koolis ja see nõudis oma, mõne klubi pingi peale niisama istuma ei tahtnud minna. Koondises olen mänginud kõigi noortekoondiste eest kuni A-koondiseni välja ning selle üle olen väga uhke ja õnnelik. Sain äsja 23 ja mul on meistriliigas umbes 150 mängu – võin rahul olla. See „mis siis, kui“ jääb paratamatult üles… Tahta võib alati rohkemat, kuid häbeneda ka midagi ei ole. Jah, oleks tahtnud ka mõne ülemise otsa satsi eest mängida, see ehk natukene kripeldab, aga see ei paina mind kindlasti elu lõpuni.

See on nüüd möödanik. Uued tuuled, uued väljakutsed. Kuidas sinu töö duubliga ja koostöö Paul Kasega praegu välja näeb ja kuidas töökorraldus tulevikus hakkab olema?
Töötame tandemina. Paulil on varasem kogemus mängijatega ja tema teab nende tausta rohkem, nii inimeste kui mängijatena; mina õpin neid iga päevaga enam tundma. Töökorraldus on nagu meeskonnas ikka, Paul viib läbi treeningu ettevalmistuse, soojenduse, minu osaks jääb trenni põhiosa läbiviimine. Vajadusel võtan vastu suuremad otsused, kuid kõik toimub arutelus Pauliga. Omavaheline klapp Pauliga ning väravavahtide treeneri Ats Kutteriga on väga hea ja usun, et see jätkub.

Milline on koostöö esinduse treeneritega?
Käin esinduse trennides, jälgin, õpin, vaatlen, küsin. Vajadusel saan nende poolt alati tuge ja abi, kõrvaltoa uksele võin koputada iga kell. Kui oleksin teadnud, et pean seda vankrit üksi vedama, poleks otsus ilmselt nii kiiresti ja julgelt tulnud, aga teadmine, et esinduse treenerite tiimi poolt on tugi olemas, tegi selle lihtsaks. Nad teevad õiget asja, head asja, õppida on neilt palju.

Duubli ja esinduse rütmi ja mängustiili ühtlustamine toimub meil nüüd juba kolmandat aastat. Möödunud karikasarja poolfinaali FC Flora versus FC Flora II oli juba väga vahva vaadata, mängus oli vaid tempovahe – muidu oleks nagu üks meeskond väljakul olnud. Milline sinu järgmine samm selle vallas saab olema?
Tulebki ühel lainel püsida. Meil on väga palju uusi mehi nii väljastpoolt Flora süsteemi kui ka Flora III-st. Esimese ülesandena näengi nende ree peale aitamist, et nad saaksid aru meie tõekspidamistest ja filosoofiast, kuidas ja miks me treenime ja kõik sellega kaasnev. See ongi esmatähtis – kõik peavad olema nii-öelda samal leheküljel. Selle peale saab ehitada juba võistkonna järgmisi samme. See, et Flora duublist üles esindusse minevad kutid on igakülgselt valmis esinduses mängimiseks – see peab nii jääma ja sellisena jätkuma. Üllatusi ei saa ega tohi olla.

Duubel on esindusse andnud viimastel aastatel väga palju mehi. Palju on laenule läinuid ja mitte naasnuid. Mis seisus see meeskond, kelle sa aasta lõpus kätte said, üldse oli?
Eelmistel aastatel duublis põhiraskust kandnud mehi on esindusse tõesti palju läinud. Kui võtta kättesaadud materjal, siis on palju uusi mehi, nagu öeldud. Segu ja nii-öelda putru on palju. On palju talendikaid ja hästi motiveeritud noori, kes ilmselgelt tahavad kuhugi jõuda. Selle üle olengi kõige rohkem rahul – mänguoskust saab õpetada ja selles vallas areneda, kuid kuttidel on olemas tahe ja motivatsioon ning see teeb mind õnnelikuks ja julgeks.

Flora III nadivõitu käekäik möödunud hooajal ei ole meeste vaimu seega muserdanud?
Ei, seda mitte. Sealt tulnud poisid arenevad meil iga trenniga, kohanevad tempo ja kõige muuga.

Aitäh, Joel! Edu töös!
Aitäh kuulamast!