Naiskond-UUDISED

FC Flora naiskonnal täitus veerand sajandit

23. märts 2022

Flora naiskond tuli esimest korda kokku 1997. aasta märtsis. Esimese mängu Eesti meistrivõistlustel pidas FC Flora naiskond 1997. aasta aprillis valitseva meistri Pärnu Jalgpalliklubi vastu.

Flora naiskond alustas ajaloolist teekonda 0-3 kaotusega valitseva Eesti meistri Pärnu JK vastu. Edaspidi saadi nii võite kui kaotusi, kogudes hooaja lõpuks tubli kolmas koht. Veel paremini läks esimesel Aastavahetuseturniiril – seal jõuti hõbemedalitele.

25 aastaga on Flora naiskonna karikariiulile kogunenud neli Eesti meistritiitlit, seitse Eesti karikat ning viis Eesti Superkarikat. Lisaks on kaela riputatud Eesti Meistrivõistluste kaheksa hõbemedalit ja seitse pronksmedalit. Klubi on hakanud otsima lahendusi, kuidas järjest rohkem hakata tasustama naisjalgpallureid, et muuta võistkonda professionaalsemaks. 

Algusaastatel oli naiskonna edu aluseks suuresti tänu väravavaht Maaren Olander-Doyle – ta oli sellel ajal ka Eesti koondise väravavaht ning kapten. 1998. aastal valiti ta Eesti parimaks naisjalgpalluriks. Küsisime Maarenilt ka mõned küsimused naiskonna algusaja kohta. 

Flora naiskonna loomisest on möödas 25 aastat, mida Sina mäletad sellest algusajast? 

“Ega mina väga palju enam ei mäletagi. Teeme aeg-ajalt selle vana seltskonnaga mingeid kogunemisi ja siis ikka püüame nii üht kui teist meenutada. Aga tundub, et mõnes asjas ei suuda me ikkagi kokkuleppele jõuda – kuidas ja kus see kõik pihta hakkas.”

Toona oli naiste jalgpallis kordades vähem harrastajaid ning ka üldiselt sai see kõvasti vähem tähelepanu kui praegu. Kui raske oli naiskonnale hoog sisse saada?  

“Mulle tundus see huvitav väljakutse, kui Aivar Pohlak pakkus, et ma prooviksin naiskonna kokku panna. Ise olin just tulnud tagasi Rootsist, kus olin mänginud 4 aastat kolmandas ja neljandas liigas. Helistasin oma vanad tuttavad sportlased läbi, mõnede tüdrukutega olin koos Nõmme Chickensis mänginud ja teised mängijad tulid TSIKi (Tallinna Spordi Internaatkool) kooliaastate tutvuste kaudu. Kõik olid tegelenud mingi spordiga varem ja jalgpall tundus too hetk paljudele põnev. Vanasti mängiti ju jalgpalli peaaegu iga spordiala juures, kas siis soojenduseks või füüsilise ettevalmistuse raames kevadel ja sügisel ja mingi algeline baas oli kõigil all.”

Kuidas Sina, kui algselt naiskonna loomise juures olnud ja nüüd kõrvalseisjana, hindad naiskonna arengut nende aastate jooksul? 

“No see on nüüd nagu öö ja päev, kui selle esimese võistkonnaga võrrelda. Meil oli hirmus suur tahe ja võhma oli ka palju, aga tehniliselt polnud me ju kõige paremad. Üritasime alguses lihtsalt vastast võimalikult palju oma jooksmisega segada ja ründes olid meil sprinteri taustaga mängijad, kes siis lihtsalt jooksid kaitsjad üle. Saime ma arvan et saime päris hästi hakkama ja ega kellelgi väga kerge meid võita polnud. Iga mänguga õppisime ja arenesime.

Tänapäeval on aga kogu protsess läinud väga professionaalseks ning lisaks on palju mängijaid mänginud lapsest saati ja tehniline pool on hoopis teisest mastist kui see meil spordisõpradel oli. Tore on näha naiste jalgpalli ja mängijate arengut ning tõdeda, et jalgpall on saanud tüdrukute seas väga populaarseks. Siit saab endale sõbrad kogu eluks!”

Klubi soovib naiskonnale edu ja õnne ning jätkab tööd, et naiskonna taset veelgi tõsta.