Ajalugu – Naiskond - FC Flora

Klubi - Ajalugu – Naiskond

FC Flora naiskond

1997 – 2003

FC Floral naiskond tuli esmakordselt kokku 1997. aasta märtsis. Kuna tegemist oli tüdrukutega, kes olid varem aktiivselt sporti teinud ning ka jalgpalli mänginud, siis suudeti füüsiliselt ja sihikindluselt võistelda iga vastasega.

Algusaastatel saavutas naiskond edu aluseks suuresti tänu väravavaht Maaren Olanderile: ta oli sellel ajal ka Eesti koondise väravavaht ning kapten, 1998. aastal valiti ta Eesti parimaks naisjalgpalluriks.

Võistkonna tuumik püsis aastate jooksul suhteliselt muutumatu, nende seas jagus lisaks Maaren Olanderile teisigi koondislasi: Geit Prants, Maarja Vinkel, Katrin Tuse, Rutt Urbsalu, Monika Vehlmann, Liis Saharov A-koondises; Maria Izbas, Merli Kaljuve, Riin Saar, Marge Rennig ja Maarit Sarjas noortekoondises.
Esimese mängu Eesti meistrivõistlustel pidas FC Flora naiskond 1997. aasta aprillis valitseva meistri Pärnu Jalgpalliklubi vastu, tulemuseks 0:3 kaotus. Edaspidi saadi nii võite kui kaotusi kogudes hooaja lõpuks tubli kolmas koht, veel paremini läks esimesel Aastavahetuseturniiril – seal jõuti hõbemedalitele.

Kolmas koht õnnestus FC Flora naiskonnal saavutada kolmel järjestikusel täispikal hooajal, ent alates aastast 2001. taanduti kaheks aastaks neljandale positsioonile, hooajal 2003 jäädi koguni viiendaks.

Naiskonna peatreenerid:

1997 – 2002Priit Tomingas
2003Andres Süvari

2004 – 2012

2004. aastal alustas naiskond liigahooaega ilma treenerita, ent võitis 4 esimest mängu, enne kui hilisem meister Pärnu JK nende hoo peatas. Kevadvooru järel oldi tabeli esimesel poolel ning nõnda oli kindlustatud, et erinevalt varasemast hooajast lõpetati sügisel nelja parema seas.

FC Flora naiskonna juhendajaks oli kuni 2002. aasta lõpuni Priit Tomingas. Kuna tegemist oli noore treeneriga, arenes ta üheskoos mängijatega. Alates 2003. aastast treenis naiskonda FC Kuressaare mängija Anders Süvari, järgmise aasta algul vahetas Raimo Rand ta välja, ent läks peatselt sõjaväkke ning naiskond jäi mitmeks kuuks treenerita kuni suvel pöördus ametipostile tagasi Anders Süvari. Temagi ametiaeg jäi seekord lühikeseks – sügisest ootasid õpingud Tartu Kõrgemas Sõjakoolis ja septembris võttis koha FC Flora naiskonna treenerina Allan Soomets, kes oli sellel ametipostil kuni 2012. aasta suveni.

Naiskonna peatreenerid:

2004Raimo Rand
2004 – 2012Allan Soomets

2013 – 2015

2012. aasta detsembris sai naiskonna uueks treeneriks Richard Barnwell. Tegemist on inglasega, kes on sündinud Kendalis Lancashires 1979.aastal, saabus Eestisse 2002.aastal, ainsaks tuttavaks New Yorkis kohatud tüdruksõber. Tal on karjääri jooksul Eesti Meistriliigas kirjas 21 mängu, esindades Levadiat ja Kaljut. Floras alustas ta noortetreenerina, juhendades 1997 sündinud poisse. Alates 2013. aastast tegutses Barnwell aga kolm järjestikust hooaega naiskonna juhendajana, millest kõik lõppesid Meistriliigas Pärnu JK järel ja FC Levadia ees hõbedaga. Küll aga võideti kohe Barnwelli juhendamise esimesel hooajal karikavõistlused, kui finaalis suudeti Pärnu 2:0 alistada. Kahel järgneval hooajal tuli küll poolfinaalis Pärnule alla vanduda, ent Barnwelli debüüthooajal tulnud karikavõit oli naiskonnale viieaastase vaheaja järel esimene. Enne seda oldi karikavõitjaks tulnud kahel järjestikusel aastal vastavalt 2007 ja 2008.

Naiskonna peatreenerid:

2012 – 2015Richard Barnwell (UK)

2016 – …

Alates 1. detsembrist 2015 on FC Flora naiskonna peatreeneriks varem Tartu JK Tammeka naiste võistkonda juhtinud Aleksandra Ševoldajeva.

Ševoldajeva on sündinud 16. aprillil 1987. Mängijana esindas Ševoldajeva esmalt Tallinna FC Levadiat, siirdudes seejärel 2007. aastal Tartusse Maag Tammeka, hilisema Tartu JK Tammeka ridadesse. Treeneritööd Taaralinna klubis alustas Aleksandra Ševoldajeva 2009. aastal, Tammeka naiste esindusvõistkonda asus ta tüürima aga 2011. aastal. FC Floras võttis ta ohjad üle Richard Barnwellilt, kelle lahkumise järel täitis lühikest aega peatreeneri kohuseid Marko Kõiv.

Ševoldajeva juhendamise ajal on kahel korral tuldud Naiste meistrivõistlustel hõbedale, seda jällegi Levadia ees ja Pärnu järel. 2018. aastat alustati aga Superkarika võiduga, kui kohe hooaja alustuseks suudeti võit võtta Pärnu JK naiskonna üle. Karikavõistlustel jõuti Ševoldajeva juhendamisel finaali esmakordselt 2018. aastal, kui poolfinaalis alistati 2:0 just naiste jalgpalli valitsenud Pärnu JK ning finaalis juba kindlalt 7:0 Tartu SK 10 Premium. See tähendas esimest karikavõitu viieaastase vaheaja järel ning kokku oli tegemist Flora naiskonna neljanda karikavõiduga.

Naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva lausus 2018. aasta hooaja eel eesmärkidest rääkides järgmist: “Ma ootan, et me kasutaksime oma potentsiaali ja oskused maksimaalselt ära. Ja kui me realiseerime maksimaalselt selle, kui palju me koos suudame tegelikult saavutada, siis selle tulemus saab olla ainult üks.”

Salapäraselt paljulubavad sõnad kruvisid naiskonna ootused ja lootused kõrgele. Hooaja avas naiste Superkarikas, mis oli esimeseks võimaluseks tõestada, et eesootavaks aastaks ollakse sada protsenti valmis. Kohtumine osutus väga pingeliseks ning kuigi me läksime kahel korral mängu juhtima, lasime mõlemal korral ka vastuvärava lüüa ning nii tuli võitja selgitada penaltiseerias. Seal suutis naiskond aga oma paremuse maksma panna ning hooaeg oligi klubi kolmanda superkarikavõiduga avatud!

Ka liigahooaeg algas igati soliidselt ning kohustuslikud võidud tulid koos üha parema mängupildiga. Esimene võimalus oma peamise rivaali Pärnu JK naiskonnaga kohtuda saabus mai alguses, kui ette tuli võtta sõit suvepealinna. Näitasime, et meie sisu ja kavatsused sel hooajal on suuremad kui kunagi varem ning sõitsime Pärnust tagasi 4:0 võiduga. Neli päeva hiljem tuli aga ise Pärnut võõrustada, sest välja tuli selgitada karikavõistluste finalist. Ka see mäng kulges igati kontrolli all ning Lisette Tammiku väravad kummalgi poolajal tõid meile 2:0 võiduga pääsu finaali. Karikafinaal tähendas mängu A. Le Coq Arena murul ning seal ootas meid Tartu SK 10 Premium naiskond, kellega õnneks suuri raskusi ei tekkinud ning hooaja teine karikas jäi Florasse 7:0 võiduga.

Suvel saabus rõõmusõnum, et kaks meie mängijat on jäänud silma Itaalia suurklubile Napolile. Nii jäime hooaja keskel ilma küll kahest oma põhimängijast Lisette Tammikust ja Eneli Kutterist, ent saime koos rõõmustada, et meie töö on viinud selleni, et kahel jalgpalluril avanes võimalus teha oma karjääris suur samm edasi .

Suuremate ja väiksemate võitudega purjetasime järgmise Pärnu mänguni, mis saabus juuli keskel. Kui 44 minutit püsis see mäng väravateta viigi peal, siis esimese poolaja viimaste minutitega saatsime Pärnu võrku kaks palli ning sellest piisas, sest rohkem väravaid selles mängus ei löödud. Edu Pärnu JK ees oli kasvanud kuuepunktiliseks. Kümme päeva hiljem ootas ees järjekordne kohtumine Pärnuga, sedapuhku oli tegemist Balti liiga mänguga. Taaskord suutsime oma mängu peale suruda ning suure tahtmisega võidupunktid endale napsata, alistades vastase 2:1. Jätkasime hooaega korralikult ega andnud väärtuslikke punkte kusagil ära, kuniks augusti lõpus ootas ees eelviimane omavaheline liigamäng Pärnuga. Sel korral töötas pärnakate mängumootor oluliselt paremini ning viie võidu kõrvale tuli võtta esimene kaotus sel hooajal Pärnule.

See vähendas vahe liigatabelis aga kolmele punktile, mis hooaja lõpu lähenedes tähendas, et enam eksimisruumi pole. Võit võidu järel lähenesime otsustavale mängule, kui 13. oktoobril tuli Lilleküla kodumurul vastu võtta taaskord Pärnu JK naiskond. Võit ja viik tähendaksid klubi ajaloo esimest naiste meistritiitlit, kaotuse korral tulnuks heita tähelepanelikum pilk tabelisse ning vaadata väravatevahesid. Pärnu alustas isukalt ning juba 15. minutil õnnestus neil juhtima asuda. See äratas naiskonna üles ning isuga asuti vastuväravat otsima. Poolajapausile tuli minna 0:1 kaotusseisus. Teist poolaega sai mängitud veerand tundi, kui Kristiina Tullus sai kirja oma karjääri esimese liigavärava, mis osutuski tiitli toonud väravaks, sest rohkem väravaid selles mängus ei nähtud ning 1:1 viigist meile piisas.

Sellega sai läbi Pärnu naiskonna kaheksa aastat kestnud valitsemisaeg ning loodetavasti on see meie naiskonna jaoks esimene mitmest tiitlivõidust! Kaks nädalat hiljem tuli veel korra pärnakatega maid jagada, kui Balti liiga play-offis selgitasime omavahel pronksmedalite saaja. 90 minutit lõppes 2:2 viigiseisul ning see tähendas lisaaega, kus aga Kethy Õunpuu 111. minutil täpne oli ning sellega naiskonnale Balti liiga pronksi tagas!

Kuldse ning kolme karika võiduga ja Balti liiga pronksiga lõppenud ajaloolise hooaja krooniks tunnistati naiskonna kapten Katrin Loo Estonia kontserdisaalis toimunud jalgpalligalal hooaja parimaks väravakütiks, naiste meistriliiga parimaks mängijaks ning ühtlasi ka Eesti aasta naisjalgpalluriks!

“2018 oli minu jalgpalluriteel parim aasta, siia mahub nii palju mälestusi. Tunnen ise, et tegin tõesti väga hea hooaja. Mängida Champions League’is oli minu üks unistusi, loodan, et järgmisel aastal see võimalus mul avaneb ning seal on juba eesmärgiks avaringist edasi pääseda!” lausus naiskonna kapten eesootava aasta eel.

2019 tähendab naiskonna jaoks uutmoodi aastat – hooajale minnakse esimest korda vastu tiitlikaitsjatena ning suvel ootab ees Meistrite liiga. On, mida oodata!

Naiskonna peatreenerid:

2015 – …Aleksandra Ševoldajeva
istanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escort
istanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escort
istanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escortistanbul escort