Kogukond- UUDISED

Fännid meenutavad: kuidas kõik algas ja sündis esimene fännilipp

10. juuli 2024

UEFA Meistrite Liiga I eelringi avamäng FC Flora ja Sloveenia klubi NK Celje vahel peetakse kolmapäeval, 10. juulil kell 19:00 A. Le Coq Arenal. Mängu esitleb FC Flora autopartner Opel. Mängupiletid on müügil FC Flora kodulehel ja Piletilevis. VIP piletid mängule on välja müüdud.

Tänavu suvel möödub 30 aastat FC Flora debüüdist euroväljakutel. 1994. aastal kohtus FC Flora UEFA karikasarjas Taani klubiga Odense Boldklub ning kaotas kahel korral 0:3. Ajaloolise hetke vääriliseks tähistamiseks avaldame järgnevate nädalate jooksul FC Flora fännide meenutusi senistest euromängudest ja nendega seonduvatest värvikatest seikadest.

Eelseisvast duellist Sloveenia meistri NK Celje loodavad fännid eelkõige näha väärikat võitlust edasipääsu nimel. “Euroloos oli Florale omaselt pigem raskemapoolsem, aga samas see ongi see, mis näitab kus me omadega oleme. Loodan näha kõva võitlust, et mängijad mängiksid logo eest rinnal, mitte nime eest seljal,” märkis Brandon Paimal.

“UEFA-s on loosipallid kuidagi korrast ära, sest juhtub pahandus pahanduse otsa. Eelmisel aastal mängisime Poola ja Rumeenia meistriga, nüüd sattusime Sloveenia meistri vastu,” sõnas Frank Kolde alias Papa. “Oleme meistrid ja kui tahame UEFA Meistrite Liigas mängida, siis peame kõikide meistritega hakkama saama. Keeruline on, ega sellest paarist võitu nõuda ei saa. Paide Linnameeskonda peame võitma, Celjet ei pea võitma. Võiks, aga ei pea.”

FC Flora nägi ilmavalgust 10. märtsil 1990. Klubi presidendi Aivar Pohlaku soov panna vastukaaluks venekeelsele jalgpallikultuurile idanema Eesti jalgpall langes Nõukogude Liidu lagunemise perioodi, kus legendaarse noortemeeskonna Tallinna Lõvide baasil loodi eestikeelne meeskond.

Klubi algusaastad ei olnud kergete killast. 1990. aastal lõpetas Flora Eesti NSV meistrivõistlused viimase kohaga ja järgmisel hooajal palliti aste madalamal esiliigas. 1992. aastaks oli siinne poliitiline olukord muutunud ning Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega mängiti 52-aastase vaheaja järel taas Eesti meistritiitlile. FC Flora lõpetas hooaja neljanda kohaga, meistriks krooniti Tallinna Norma.

1992. aastaks ei olnud heitlused kodumaistel palliplatsidel veel läbi, sest Meistriliiga vormiti Euroopa suurte liigade eeskujul sügis-kevadperioodil toimivaks. Nii mängiti järgmised kuus hooaega. Pärast 1992/1993 hooaja hõbemedaleid (esikohta kaitsnud Norma kogus 42 ja Flora 34 punkti) asus uueks peatreeneriks Lõvide omaaegne juhendaja Roman Ubakivi ning esimesed tiitlid ei andnud kaua oodata. 1993/1994 hooaeg lõppes FC Flora jaoks esimese Eesti meistritiitliga, kui voor enne hooaja lõppu diskvalifitseeriti korruptsioonikahtluse tõttu tabelijuht FC Tevalte. Flora ja Norma kogusid võrdselt punkte, kulla saatuse otsustanud lisamatšis jäi Flora peale 5:2. 1994. aasta suvel toimus ka eelpoolmainitud debüüt UEFA klubide karikasarjades.

“Kõik sai alguse sellest, et 1990-ndatel ja taasiseseisvumise järel oli kogu sport väga eestimeelne – nüüd läheme, nüüd teeme! 1992. aastal moodustati Eesti koondis, esimene mäng Sloveeniaga lõppes 1:1 viigiga. Siis mõtlesime, et läheme MM-ile ja EM-ile. Siiamaani läheme, protsessid käivad,” meenutas Kolde.

“Mis puutub klubisse, siis Lõvide fluidum oli tollal väga suur. Kõik arvasid siis, et jalgpall on venelaste mäng ja tiblade asi. Muidugi olime kõik käinud vaatamas Tallinna Spordi mänge, aga nüüd sündis oma liiga, kus mängisid Eesti poisid. Valik langes FC Flora kasuks peamiselt seetõttu, et teist valikut polnudki – Tallinna Sadam, Tevalte, TVMK, hilisem Marlekor ja Vigri olid venekeelsed meeskonnad. Tõsi, seal oli ka eestlasi, aga üldjuhul olid need venelastest koosnevad satsid. Norma oli enam-vähem, aga selle toetajaskonna moodustasid neljakümneaastased venelastest “vanamehed”,” jutustas Kolde.

“Nii juhtuski, et täiesti võõrad inimesed tutvusid omavahel mängude käigus. Hakkasime käima koos Kadrioru staadioni abitribüüni keskel – see tõukus asjaolust, et abitribüüni pilet oli vist ligi kuus korda odavam. Tollel ajal olid mängupiletid kahe erineva hinnaga. Abitribüüni keskosa oli kõige parem koht meeskonna toetamiseks, ultratest ei teadnud me sellel ajal mitte midagi, meie lipud ja muud asjad tulid veidikene hiljem,” jätkas ta.

FC Flora esimene fännilipp oli Unioni Jacki eeskujul tehtud rohe-must-valge lipp, mille loojaks Andrus Pettai. “See lipp pole üldse seotud Jalgpallihaigla tänase logoga ega ole ka inglastelt üle võetud. Meie esimene lipp oli üks-ühele maha viksitud hoopis Moskva Torpedo fännidelt! Andrus oli käinud Moskvas ja seal sellist lippu näinud. Andrus oli teistest natuke vanem, tema lõi ka FC Flora logo. Andrus oli käinud Moskvas ja Peterburis Venemaa klubide euromänge ja ka koondise mänge vaatamas, seal Maradonat lumepallidega loopinud ja üht-teist näinud, aga ega tema ka täpselt aru ei saanud, mis asi see jalgpallifänlus on. Siis tegime oma lipud ja muud asjad ning tekkis seltskond, kes pidevalt Flora mängudel käis. Kolmkümmend aastat hiljem olen endiselt siin!” tunnistas Kolde.

FC Flora fännide esimene välisreis toimus 1995. aasta suvel kui külastati Lilleströmi. Aga see on juba järgmise kirjatüki teema!

Fotod: Frank Kolde erakogu