Klubi- UUDISED

Klubi presidendi hooajalõpuintervjuu

24. okt. 2016

FC Flora president Pelle Pohlak. Foto: Hendrik Osula / DELFI 

Esimene hooajalõpu jutuajamine uue presidendiga leiab asjaolude nõudmisel aset kolm vooru enne kõrgliigahooaja lõppu. Eelmises liigavoorus on konkurentide komistamine Flora ootamatult tipuheitlusesse tagasi tõstnud; paar päeva pärast jutuajamist pudeneb Flora karikasarjast, kaotades Nõmme Kaljule 0:1.

Pelle, hooajale tagasi vaadates võib öelda, et oli muudatuste hooaeg ning need muudatused võisid kõrvalt vaadates tunduda üsna ootamatud ka klubi presidendi jaoks?

Kui talvel, enne hooaja algust tundus, et esindusmeeskond ja klubi tervikuna muutub suhteliselt vähe – inimesed jäävad üsna samaks ja juurdetulijaid pole eriti oodata – siis, jah, hooaja lõpu eel oleme seisus, kus muutunud on ikkagi väga palju. On vahetunud treenereid, mängijaid, on noori peale tulnud. Samamoodi duubelmeeskonnas: kes oleks osanud enne hooaja algust oodata, et meie 2000. aastal sündinud poisid sel hooajal juba Esiliigas mängivad… Arvasime ja ootasime, et tuleb rahulik hooaeg, aga läks risti vastupidi. Eks edaspidiseks õpetab see, et tuleb oodata ootamatut.

Sel suvel juhtus esindusmeeskonnaga paari-kolme nädala jooksul rohkem kui viimase paari-kolme aasta jooksul kokku. Millest see turbulents tõukus?

Kõige rohkem usutavasti tõigast, et profimeeskondade juures peab nii-öelda vesi vahetuma. Liiga pikalt ei saa jääda ühte suunda, ühte keskkonda, ühe seltskonnaga toimetama.

On seegi ehk õppetund, millest äsja rääkisid?

Kindlasti. Ja mitte ainult esindusmeeskonna puhul vaid ka duubli ja triibli osas. Suvel ütlesin meie hooaja alguse komplekteeritusest rääkides ka meedias välja, et meil oli kolme meeskonna peale registreeritud kokku 86 mängijat. Kui võtta iga meeskonna põhikoosseisud ja vastavalt liigadele vahetusmeeste arv, siis oli meie mängijate arv selgelt liiga suur. See peab olema optimaalne, ent samas tuleb leida tasakaal püsivate mängijate ja roteerimisvajaduse vahel. Roteerimine on hea ja normaalne, ent sundroteerimine siiski halb – olukord, kus oled mehi sunnitud mängitama ainult sellepärast, et nad sul olemas on, ei ole hea.

Võtsid isalt klubi üle olukorras, mille kohta ise ütlesid, et ootasite rahulikku ja stabiilset hooaega. Kui asjad juhtuma hakkasid, võttis see sul seest õõnsaks ka? Oled noor mees, kas hetk, kus tundsid, et nüüd pole muud, kui käised üles käärida ja pihta hakata, tekitas kõhedust?

Ma olen klubi asjadega olnud seotud kogu elu ja kõige siin toimuvaga põhjalikult kursis juba mitu viimast aastat. Tagasi vaadates tuleb tõdeda, et kõik see, mis sel hooajal toimunud, oli midagi, mida kusagil sügaval sisimas õige natuke ka talvel kartsime, aga et see nii tugevalt väljendub… Seda ei osanud ette näha. Suvel sündmuste keerise keskmes pidime mingil hetkel konstanteerima: jah, läkski nii. Hirmu ega pinget ma ei ole tundnud. Olen nii kasvatatud, et vastutust ma ei karda, vaid see pigem meeldib mulle.

Selle kuu “Jalkas” ütles Argo Arbeiter lugejaküsimustele vastates, et sina olid see, kes tegi talle pakkumise esindusmeeskonna tüür üle võtta. Seega, esindusmeeskonna peatreeneri vahetus oli sinu esimesi otsuseid klubis ja kohe nii suur ning fundamentaalne. Norbert Hurt ehitas klubi tänased alused küll üles, ent kustmaalt said aru, et mõrad süsteemis on muutunud klubi konstruktsioonile ohtlikuks ja nõuavad sekkumist ja muutusi?

Märke oli õhus juba hooaja algusest, nii-et otsus kui selline ei olnud kahtlemata tehtud mingi äkkemotsiooni pealt, et “saime Gibraltaril kere peale ja nüüd hakkame muudatusi tegema”. Mitu asja langesid kokku. Norberti tehtud töö saab ja peabki saama klubis loogilise jätku. Kogu metoodiline töö, mis ta ellu viis, peab klubis säilima elujõulise ja jätkuvana.

Kas Norberti jätkamine klubis ja tema tehtud töö alalhoidmine oli ka miski, mis peatreeneri vahetumise otsuse juures rolli mängis?

Nii ma pigem ei ütleks. Asi ei olnud ju ainult Norbertis, paljuski oli see ka mängijais endis, ka mängijad vastutavad treeneri töö eest. See kooslus sellisena edasi minna ei saanud. Selge, et tervet meeskonna koosseisu me välja vahetada ei saa. Muuta võid üht-kaht meest, et kooslust säilitada. Treener võib olla tõsine ja professionaalne, ent see ei pruugi mingis olukorras midagi maksta. Loeb see, kuidas toimib tervik.

Argo on saanud tänaseks oma tööd teha kolm kuud. Floras ei loeta võiduseeriaid ja säärastele numbritele tähelepanu ei pöörata, aga Argo algus oli muljetavaldav. Kuidas klubijuhid Argo senise tööga rahule on jäänud?

Nagu sa ütlesid, seeriaid me ei loe. Muidugi tunneme võitude rea üle heameelt, aga kogu aeg teame, et seeria lõppeb – küsimus on vaid millal? On huvitav näha Argot töötamas, vaatame hooaja lõpuni ja analüüsime siis. Argo ei ole profimeeskonna treener varasemalt ju olnudki, meiega liitus ta lisaks veel poole hooaja pealt. Kuidas tema töö ja tulemused näevad välja koos hooaja ettevalmistusega, seda me ju ei tea.

Ootused, millega Argo juurde pakkumist tegema läksid, on need täitnud?

Jah. On küll asju, millega saab ja peab ka täna rahulolematu olema, kuid meeskonna vaimne tasakaal on paigas. Kui matemaatiliselt vaadata, siis fakt on, et kui Argo tüüri üle võttis, oli meie vahe liigatabeli esimesega 11 punkti, täna on neli. Sellelt pinnalt – isegi, kui võtta arvesse, et meil on kolm mängu veel minna ja me pole ju kuhugi pärale jõudnud – oleme me praegu paremas seisus, kui olime juulikuus.

Küsin otse. Kas praegu, kus mängida on kolm liigavooru ja karikasarja kaheksandikfinaal, on Argole antud peamiseks ülesandeks eurokoha kindlustamine?

Me ei ole talle pannud neid pingeid peale. Samas on siililegi selge, et Flora ei peaks kunagi mängima Euroopa kohale läbi karikasarja. See peab olema kindlustatud nagu kord ja kohus läbi liigakoha, see on kui aamen kirikus.

Kui klubist üldisemalt rääkida, siis milliste mõtete ja plaanidega oma isa elutöö üle võtsid? Millisena sa klubi kõrvalt nägid, eriti su enda väljaöeldu valguses – et oled klubi tegemistega aastaid põhjalikult kursis olnud?

Meil on aastaid inimesed pidevalt vahetunud. Nii noortetreenerite hulgas kui kontoripoolel. Suurim idee ja mõte mu peas on, et peab olema stabiilsus ja järjepidevus. Koos inimestega vahetuvad alati mingil määral paratamatult ka ideed ja mõtted. Klubijuhid aga on need, kes peavad panema plaanid, ideed ja mõtted ette ja meie inimesed on need, kes peavad neid rakendama, ellu viima ja arendama. Noortetreenerid vahetusid meil piltlikult öeldes iga kahe kuu tagant ja see ei tohi nii olla, kui klubil on kindel suund, kuhu noortetööga tahetakse liikuda. Noortetreenerid peaksid olema need, kes seda suunda ellu viivad. Stabiilsuse saavutamine on minu esmane eesmärk ja miski, millest klubis on varasemalt puudu olnud. Selle hooaja treenerkond ongi juba püsinud üsna stabiilne ja edasiminekuid selles vallas on rõõm täheldada. Kui tahame noortest saada esindusmeeskonna mängijaid, siis peab selline stabiilsus ja vaimsus aga kestma mitte aasta, vaid kümneid aastaid.

Selles valguses on Norberti spordidirektoriks asumine ju nagu rusikas silmaauku.

Jah, siin ta saab seda kõike, mille ülesehitamisega ta duubli ning hiljem esindusmeeskonna peatreenerina algust tegi, ise juhtida. Terve klubi sportlikku poolt esindusmeeskonna peatreenerina juhtida on pigem utoopiline. Nüüd aga on ta rollis, kus ta saab omaenda ülesehitatud süsteemi suunata ja rakendada. Tema praegu, lühikese aja jooksul tehtud töö vilju saame ilmselt mõne nurga alt juba järgmisel aastal näha ja tunda. Mul on hea meel, et ta võttis peale treeneriameti lõppu aja maha, sest selle aja jooksul sai ta oma mõtted ja sihid paika ning see oli klubile väga tähtis.

Tema esimene ettevõtmine uuel ametikohal oli stažöörinädal Dortmundi Borussias. Mis me sellest saime?

Saime lähedalt näha tippklubi köögipoolt ja mõtteid, mida ja kuidas meie oludesse tuua, mugandada või otse üle võtta. Tahame lähiaegadel klubist teisigi inimesi tippklubide juurde saata, et nad kogemustega Florasse tagasi tuleksid. Teistpidi tähenduses tekivad meil sedasi suurklubidega otsekontaktid, mille läbi me saame edasisi plaane ellu viia ja selge on, et pidades hooaja eel ja vahel sõprusmänge Rootsi, Norra, Šveitsi tippklubidega, ei anna see mitte pelgalt väärt kogemusi, vaid ka laiemat pilti ja selgemat vaadet oma asjadele siin klubis.

Kui Aivar Pohlak oli Flora president, siis ühena oma visioonidest sõnastaski ta selle, et Flora peab liikuma lähemale Kesk-Euroopa klubidele. Kui kaugel on see aeg, mil Flora peab esimese hooajaeelse treeningmängu mõne Bundesliga klubiga?

Loodame, et võimalikult varsti. Suurte vekslite väljakäimisest ja kirjeldamisest tahaksin hoiduda. Inimesed kipuvad neid juba juhtunud asjade pähe võtma. Ei tasu hooaja eel suuri asju välja hõigata, vaid need tegudes ellu viia, küllap siis inimesed näevad. Näiteks siinkohal on jutud meie füüsilisest üleolekust käesoleva hooaja eel. On asju, mida tuleb manageerida teisiti, enda teada hoida, et mitte tekitada inimestes ette saavutatuse tunnet, millest omakorda võib tuleneda teatav vaimne lõdvakslaskmine. Kui asjad juhtuma hakkavad, siis alles on põhjust neist uudiseid kirjutada.

Käesolev hooaeg on Florat ja üleüldse kõiki Premium Liiga klubisid kummitanud probleemiga, mida loodeti juba minevikku jäänud olevat – kõrgliiga publikunumbrid on drastiliselt kukkunud. Tagasiminekut eitada ei saa ja kuivõrd Flora troonis nende numbritega varasemalt tipus, on meie kukkumine ka kõige märgatavam. Võtad sa seda rahulikult või tunnetad eneses vajadust mingiteks otsustavamateks liigutusteks?

Võtan rahulikult. Üks aspekt numbrite langemise juures käesoleval hooajal on olnud kindlasti raske mängukalender, milles omakorda mängisid rolli mängude kellaajad tulenevalt Euroopa meistrivõistluste finaalturniirist. Teisalt oleme varasemalt käitunud pisut lühinägelikult, kahandades mängupäeva väärtust inimeste tasuta tribüünile toomisega. Tagasi need inimesed tribüünidele aga pole jõudnud. Meie hetke publikukeskmine on praegu 400 pealtvaatajat ja kui vaadata inimesi tribüünil, on selgelt näha, et üha suurema osa sellest moodustavad meie oma klubi inimesed, noored ja lapsevanemad koos sõpradega. Selles valguses oleme suutnud teha edasimineku ka kukkunud üldnumbri foonil. Lõpuks ongi tähtis see, et meie omad inimesed, oma kogukond – olgu füüsiline või mõtteline – leiaks tee staadionile. On tore, kui seda teevad ka teised inimesed, kuid kõige väärtuslikum pealtvaataja ükskõik millisele jalgpallilklubile on see, kes suhestab end klubiga. Ükskõik siis, kas elukoha järgi või mõtteliselt. Traditsioonide ja püsiväärtuste tekitamine peab olema olulisel kohal. Väärtustan seda 400-pealist püsipublikut kõrgemalt, kui üksikuid suure pealtvaatajate arvuga mänge. Ka harvem või juhuslikult staadionile sattujad on teatav väärtus, ent nende jõudmist staadionile peabki toetama klubis tehtav turundustöö. Inimesed on sel hooajal leidnud meie juurde tee olenemata ilmast või sellest, mida välja loositakse või kes on vastane. Nii peabki olema.

Kui esindusmeeskonna uude hooaega piiluda, siis tahaks rääkida koosseisust. Sel hooajal lahkus meilt vaid Albert Prosa, samas on esinduses mänguaega saanud mitu-mitu noormängijat. Kas uuel hooajal jätkame uute liitujate osas sama praktikat või vaatame pre-season’i jooksul siiski ka välismängijate turul ringi?

Meeskonna komplekteerimine uueks hooajaks käib juba täna täies hoos. Esmalt vaatame loomulikult üle oma sisemised ressursid ja kui selgub, et sealt jääb puudu, siis tuleb mujale vaadata. Täna kindlalt öelda, et meiega ei ole liitumas ühtki välismängijat, ma ei saa. Samas on selge, et olulisem oleks vajalikud positsioonid katta ennekõike oma noormängijatega. Kellegi sissetoomine on alati risk: me ei tea tema natuuri, isiksust – lühidalt öeldes me ei tea tegelikult, mida ta meile pakkuda võib. Oma noormängijatega või Eesti mängijatega üleüldiselt teame seda alati täpselt.

Noormängijaist rääkides on tänane esinduse loots lisaks Hurda-aegsele meeskonnale “üles toonud” veel mitmeid noormängijaid ja kohati nendega eksperimenteerinud julgemalt kui Hurt ise, kes need mängijad ju sisuliselt “valmis tegi”. Heaks näiteks sellest on Herol Riiberg, kes on end Arbeiteri käe all lõpuks ometi esindusse kinnistanud. Peitub selles ka mingeid riske?

Pigem mitte. Noorte mängijate puhul võib väga lühike aeg olla väga määrav. Ma ei saa öelda, et need noored oleks olnud juba varem küpsed või vastupidi, polnuks veel valmis, aga sellises vanuses käib see lõplik küpsemine kaunis järsku. Hetk, kus peas saavad asjad paika või suudetakse meistriliiga tase ja tempo ära kesta, võib jõuda üsna äkki. Ükski mängija aga ei saa ega tohi arvata, et esindusse tõusmisega ongi marjamaa käes, sest sealt edasi tuleb veelgi rohkem pingutada, et tekiks stabiilsus ja klass. Kindlasti ei tohi pettuda, kui mingil hetkel tagasi duublis maandutakse – mingis mõttes on ju tegemist olelusvõitlusega, sa pead olema kellestki parem, et esinduses mängida, keegi ei anna sulle su kohta niisama. Samuti on mitmed selle hooaja noorte mängusaamised olnud ju seotud kas vigastustega või kasvõi näiteks Prosa lahkumisega. Need hetked peab noor ise ära kasutama.

Mida klubi presidendi amet sulle isiklikult kaasa on toonud? Veedad oma päevi klubis kordi rohkem kui siis, kui olid noortetreener. Samuti on sul ajada FC Kose asjad ja palju muudki.

Eks muutusi ole ikka, aga pigem on need muudatused olnud meeldivas suunas. Ise kohal viibimine on andnud asjadest märksa selgema ülevaate, mis mingil moel on klubis aastaid puudu olnud, sest Aivaril läks suurem osa auru jalgpalliliidu asjadele. Mingis intervjuus ütles ta kunagi, et Flora asju ajas ta ehk 10% ulatuses kogu oma ajast. Ma ütleks, et selle numbri ümardas ta ikka väga tuntavalt ülespoole! (Naerab). Klubi on olnud mingil määral vabas liikumises ja hõlmavat ülevaadet temast polegi kellelgi viimastel aastatel olnud. Selle ma olen ehk nüüd, jah, tekitanud.

Kui detailseks sa lähed – või tahad lasta end minna? Nagu mainitud, näeb sind klubis väga tihti, pidevalt ajad mingeid asju administraatori juures, pidevalt lendad koosolekute vahet.

Seda piiri ma endale ette ei pane, et vaat, siitmaalt ma asjadest enam ei huvitu. Vastutava inimesena peab mõnikord asjadele käe külge panema ja ma leian, et see on normaalne asjade ajamise viis selle asemel, et oma ülesanded järjest edasi delegeerida. See on minu viis aidata klubi juhtimisele kaasa.

Su isa suhted klubi fännidega on olnud üks tema trumpe: väga lähedased ja usalduslikud. Kuidas selle rolli ülevõtmine sul läheb või seni läinud on?

Teatud seltskonda fännidest ma tundsin juba varem ja suhtlesin nendega. Kaheksa-üheksa aastat tagasi olin ju mitu hooaega jutti ise fännitribüünil ja laulsin nendega kaasa. Ma ei tea muidugi, kui paljud seda veel mäletavad! (Naerab). Tõsi jah, nüüd on märksa rohkem seda, et kui enne või pärast mängu staadionil liigun, võetakse nööbist kinni ja nõutakse aru ja tuleb pikemalt rääkida. Nad on klubi fännid ja neil ongi õigus asju teada, see on täiesti normaalne. Me peamegi olema avatud, ka fännid peavad teadma, mis toimub. Kaks korda aastas toimuvad koosolekud fännidega jätkuvad ka nüüd, rääkimata sellest, et pean täiesti normaalseks seda, kui fännid mulle oma küsimuste või muredega otse helistavad, mida juhtub aina sagedamini.
Mõte tänagi fännidega ühel tribüünil olemisest ei ole minu jaoks midagi imelikku, pigem on see normaalsus.

Paar päeva tagasi toimus kõrgliiga 33. voor, mis tõi tabelisse, kus asjad tundusid juba üsna selged, võimsa plahvatuse. Meie šansid esikolmiku koht kinnistada ja matemaatilised võimalused tiitlile on järsku meile tagasi tulnud. Mis mõtted sinu peas sellises olukorras keerlevad?

Minu peas toimuvad protsessid on nii kaugele ette ulatuvad, et sellised jõnksatused neis mingeid muudatusi kaasa ei too. (Naerab). Sellistes olukordades mingitelt emotsionaalsetelt alustelt otsuseid ei tee ma kunagi. Olen ise pikalt jalgpalli mänginud ja tean, et emotsiooniotsused on enamjaolt lihtsalt valeotsused.

Üks voor korraga. Üks mäng korraga. Usaldame inimesi ja laseme neil tööd teha.