Klubi- UUDISED

Valdemaras Martinkenas – mees, kes jäi Eestisse

10. märts 2025

10. märtsil saab FC Flora 35-aastaseks. 10. märtsil saanuks 60-aastaseks Valdemaras Martinkenas – mees, kes oli justkui üks paljudest FC Flora ajaloo esimesel poolel siit läbi käinud välismaalastest mängijatest, kes tulid Eestisse selleks, et siitkaudu edasi liikudes oma unistusi täita, aga kelle lugu on palju keerulisem ja kahjuks ka kurvem.

Pärit Alytuse lähedasest väikelinnast liitus Martinkenas 19-aastaselt 1985. aastal toona Nõukogude Liidu kõrgliigas mänginud ja seal hooaeg varem üheksanda koha saanud Leedu esiklubi Vilniuse Žalgirisega, kuid seal neljal hooajal väljakule ei pääsenud. Varusmeeste pingil istudes sai ta osa Žalgirise ajaloolisest Nõukogude Liidu jalgpallimeistrivõistuste pronksmedalist aastal 1987. Sellesama hooaja teise poole ja järgmisegi kaitses ta Nõukogude Liidu kolmandal liigatasemel võistelnud Klaipeda Atlantase väravat.

Hooajal 1989 oli Valdemaras tagasi Žalgirises, nüüd juba enamasti esiväravavahi rollis. Nõukogude Liidu meistrivõistlused lõpetati neljandana ning jõuti UEFA klubivõistlustele. 1991. aastal Nõukogude Liit lagunes, Leedu iseseisvus ning Žalgiris hakkas mängima Balti liigas. Tippmängijad lahkusid klubist, Martinkenas oli silma jäänud Kiievi Dünamole. Oli sealgi esiväravavaht ja mängis euromänge. Oli joonel seistes ja meeskonna tagant juhendamisel silmapaistvalt hea.

Kolm ja pool hooaega hiljem koputas Valdemaras FC Flora uksele. Ma ei mäleta, kes talle meid soovitas – leedukaid käis tollel perioodil klubist läbi üksjagu – küll aga mäletan hästi tema avameelset juttu oma pere- ja alkoholiprobleemidest. Ühel hetkel võttis mees taskust 12000 dollarit ja andis minu kätte hoiule. Nii olevat kindlam.

Mäletan ka Valdemaras Martinkenase testmängu Šveitsis, FC Wili väravas, see pidi olema juulis 1994. Jõudsin staadionile umbes viiendal mänguminutil ja endine Bundesliga mängija Wolfgang Vöge – kelle FC Wil oli palunud väravavahti hindama – ütles mulle oma saksa-inglise segakeeles: “Me võtame tema. Kehakeelest on näha – ta teab, et see on tema töö ja kuidas seda tööd teha.”

Kaks hooaega Šveitsis ja pool Soomes hiljem oli Martinkenas Eestis tagasi. Leedu koondise potentsiaalse esiväravavahina oli ta Portsmouthist Eestisse naasnud Mart Poomi dublant, suhtudes olukorda mõistvalt, kuni sai veel ühe võimaluse tippjalgpallis – Venemaa kõrgliigas KamAz-i meeskonnas. Järgnes hooaeg Šiauliai Karedas, peale mida oli mees jälle Eestis, nüüd FC Kuressaare väravas ning FC Flora väravavahte treenides.

Arno Pijpersi Eestisse tulles lõpetas Valdemaras mängimise ning temast sai ka Eesti koondise väravavahtide treener. Kuni saatusliku päevani Nova Goricas 20. juulil 2004.

FC Flora valmistus UEFA klubisarja mänguks sloveenidega ja meeskond puhkas peale lõunasööki. Hotelli lähedal oli mägijõgi, mille ääres oli käidud jalutamas ning nähtud kohalikke kärestikkude juures ujumas. Valdemaras koos teise abitreeneriga otsustasid minna proovima. Hiljem räägiti, et sellel päeval oli kuskil ülavoolul tehtud lüüsid lahti ja vool seetõttu tugevam. Kas see on tõsi, ei tea. Valdemarase kaaslane ujus välja – tema ise mitte.

Valdemaras Martinkenas tuli ikka ja jälle Eestisse tagasi, kuni jäi. Selline oli tema – siira, heatahtliku, rõõmsameelse inimese ja suurepärase väravavahi ning väravavahtide treeneri saatus. Olla sellise saatuse kujundamises osaline ei ole kõige lihtsam ja 10. märtsil on seetõttu minu jaoks ka teistsugune tähendus.

Aivar Pohlak

P.S. Vabandan, kui olen mõne faktiga eksinud, sest kasutasin kirjutamisel valdavalt Valdasega vestlustest mällu jäänud informatsiooni.