Naiskond- UUDISED

Naiskond ootab hooaja algust

11. mai 2020

Eriolukord on vaikselt möödumas ning ettevaatlikult on alustatud esimeste treeningutega. Seoses sellega esitasime meie naiskonnale mõned küsimused treeningute ja viimase paari kuu kohta.

Meie küsimustele vastasid naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva, kapten Katrin Loo ning väravavaht Getriin Strigin.

Esimene nädal treeninguid on nüüd tehtud ja saab jagada muljeid. Kuidas esimene trenn kulges ning mis tunne oli platsi peal tagasi olla?

KATRIN: Uuesti trenni teha oli muidugi mõnus! Päris esimene trenn oli küll natuke harjumatu, sest ma vist ei olegi varasemalt nõnda kaua jalgpallist eemal olnud. Lisaks tuli järgida ka lisareegleid, mis mingil tasandil ka treeningutele mõju avaldasid.

ALEKSANDRA: Esimene treening toimus nii nagu planeeritud saigi. Jälgisime kõiki seatud piiranguid ja usun, et saime sellega ilusti hakkama. Usun, et võtsime treeningust maksimumi ja loodan, et mängijad jäid sama palju rahule nagu treenerite tiim.

GETRIIN: Tervitasin iga sisenevat tiimikaaslast ja treenerit suure “Tere tere!”-ga. Selle põhjal saab vast öelda, et väga hea meel oli murul taas tagasi olla. Esimene trenn oli palju jooksmist, tegelesime rohkem individuaalse tehnika kallal ja harjusime taas väljakuga.

Kindlasti olid iseseisvad treeningud hoopis erinevad sellest, mida tehakse koos. Kas motivatsiooni oli raske leida?

KATRIN: Minul ei ole üldiselt iseseisvate treeningute vastu midagi. Antud olukorras oli muidugi nüri see, et hooaja ettevalmistus oli just selja taha jäänud ja olime kõik valmis uue hooajaga alustama. Seetõttu tundus pikalt kestnud individuaalne treenimine kohati nagu hooaja ettevalmistuse teine vaatus. Lisaks, olgem ausad kõikvõimalikud intensiivsed treeningud on nauditavamad jalgpalli konteksti panduna.

ALEKSANDRA: Treeningkavad said koostatud eelkõige jalgpallispetsiifikat silmas pidades, millega tahtsime tagada mängijatele võimalikult sujuva ülemineku treeningutega taasalustamiseks. Jalgpall on füüsiliselt väga nõudlik spordiala, mis tõttu oli kavade koostamine väga põnev väljakutse.

GETRIIN: Julgen tunnistada, et oli isegi üks päev, kus “klimp oli kurgus”, kui tuli taas trenni üksi teha. See oli aga minu jaoks heas mõttes murdepunkt. Tegin oma trenni siiski ära ja järgmine päev mõtlesin hoolega läbi, et kuidas edasi minna, kus oma trenne teha, mis ajal jne. Iga nädalapäev oli teadlikult läbi planeeritud – see hoidis mind ree peal. Kavad, mis meile tehti, sobisid mulle hästi, sain end erinevate jooksude ja harjutustega proovile panna.

Kui tihedalt mängijad ja treenerid omavahel suhtlesid eriolukorra ajal?

ALEKSANDRA: Iga nädal andsime mängijatele infot treeningplaanide või muu uuenenud info osas. Monitoorisime nende treeningprotsessi ja erinevaid näitajaid, mille kohta mängijad igapäevaselt tagasisidet andsid. Aitasime mängijaid nii varustuse kui ka nõuga nii palju kui saime. Tegime ka mõned mänguanalüüsid zoomi keskkonnas ja õnnestus ka üks kuldvillak maha pidada.

Millised olid iseseisva treeningu kitsaskohad ning kuidas need lahendati?

KATRIN: Kitsaskohaks võib ilmselt pidada vaid varustuse puudumist – kellel ei olnud kodus harjutuste tegemiseks käepärast kummilinti või lisaraskuseid. Takistuseks see muidugi ei saanud, sest kõik puuduolev leidis tee mängijateni ning lisaraskuste leidmiseks sai igaüks oma loovust kasutada.

ALEKSANDRA:  Eks neid oli omajagu – alates varustuse puudumisest kuni mängijate erivajaduste ja võimalusteni treeningnädala raames. Saatsime mängijatele postiga varustust, sai ka ise paar korda inventari taksot mängida. Varustus sai desinfitseeritud ja siis mängijatele üle antud. Lisaks pidime mängijate treeningplaane jälgima ja vajadusel kohandama arvestades mängijate murekohtadega nii tingituna nii eriolukorrast, töögraafikust, füüsilisest seisust kui ka taastusravist.  Martin Seeman tegeles mängijatega, kes vajasid treeningplaanide lihtsustamist/muutmist just taastusravi või mõne muu põhjuse tõttu. Mina tegelesin mängijatega, kellel oli mõnel muul põhjusel raskusi. Lisaks koostasime mitu treeningplaani täitmise võimalust, nii öelda miinimumi kui ka maksimumi, mille vahelt said mängijad siis valida, kuidas ja mida nad nädala raames teevad. Seega läks päris suur vastutus just mängijatele, millega nad meie hinnangul suurepäraselt hakkama said.

GETRIIN: Kui midagi, siis võibolla see, et väravavahina oled sa harjunud siiski sellega, et sul on keegi, kes su trenni läbi viib, sina lihtsalt tegutsed. Nüüd olime aga olukorras, kus trenn oli sulle küll antud, aga pidid ise vaatama kus ja kuidas sa seda saad teha. Kindlasti käib see kõigi kohta mitte ainult väravavahtide, aga enda kogemuse pealt saan taas öelda, et veidi see siiski erineb ja tuli olla leidlik. Kindlasti sain juurde uusi teadmisi selle kohta, et mida üksi teha, mis elemente kuidas arendada. Suured kummardused kõigile!

Kuidas eriolukord teid emotsionaalselt mõjutas?

KATRIN: Pean tunnistama, et eriti ei mõjutanudki. Keskendusin asjadele, mis alluvad n-ö minu kontrollile ehk siis antud kontekstis oma füüsilise vormi hoidmisele. Võtsin tekkinud vabast ajast maksimumi ning kasutasin seda aega nendeks tegevusteks, mis igapäeva kiire elutempo tõttu veidi tagaplaanile jäänud.

ALEKSANDRA: Oli kergemaid ja raskemaid hetki, kuid üldiselt ei olnud seatud reeglite järgimisega mul väga probleeme. Meeleldi veedan aega teistest eraldatuna ja nokitsen oma mõtete laiali harutamise või siis uute ideede ja teadmiste hankimisega erinevatest eluvaldkondadest.

GETRIIN: Ei hakka salgama, oli ka raskemaid päevi. Raskus minu jaoks väljendus võibolla kõige rohkem selles, et kui oli positsiooni spetsiifiline trenn, siis oleks ikka tahtnud hüpata ja möllata, aga tuli leppida siiski vähemaga – see oli hea vaimne proovikivi. Õnneks oli raskeid päevi üksikuid, peale pikka tööpäeva oli siiski rõõm end liigutada.

Palun tooge välja midagi positiivset, mis eriolukorraga kaasnes.

KATRIN: Rahulik elutempo, vaba aeg ja mõnusad pikad hommikud!

ALEKSANDRA: Aeg endale, aeg lähedastega ja üldine tähelepanu teistega arvestamise teemale.

GETRIIN: Aeg end vaimselt kasvatada, enesedistsipliini hoidmine ja kasvatamine, uute ja huvitavate retseptide proovimine.

Kas treeningud jätkuvad samamoodi nagu enne eriolukorda?

ALEKSANDRA: Treeninguid teeme vastavalt paika pandud reeglitele. See nädal saame alustada kontaktsete harjutuste ja mängudega, mille juures peame kindlasti jälgima mahtu ja intensiivsust ning lisama juurde viivaid tegevusi mängijate paremaks ettevalmistamiseks.

Kuidas hindate hetke vormi ja valmisolekut mängudeks?

KATRIN: Vormi üle kurta ei saa, puudu on vaid mängupraktika. Kui saaks nüüd mõned minimaalsete piirangutega trennid teha, kus kontakt lubatud, siis olen rõõmuga valmis hooaega alustama.

ALEKSANDRA: Ausalt öeldes, oleme treenerite tiimiga väga rahul ja uhked oma mängijate üle. Suurem osa mängijad täitsid treeningkavasid suures või täies ulatuses. Seda saime näha ka treeningutel, kui raskemaid jookse tehes ei langenud ükski mängija ansamblist välja. See ei tule muidugi väga suure üllatusena, kuna meie naiskonna tegutsemine on algusest peale üles ehitatud koos mängijatega paika pandud standartidele.

Järgmine samm on mängijate ettevalmistamine jalgpalli mängimiseks, mis ikkagi erineb kontaktivabast jalgpallispetsiifiliselt fitness treeningust. Sellega alustamise võimalus tekib meil juba sellel nädalal – koormuste ja treeningute järk-järgulise kasvatamise protsess võiks umbes 3 nädalat aega võtta enne, kui oma tavarütmi juurde jõuame.

GETRIIN: Tunnen, et olen isegi paremas füüsilises vormis kui varem. Nüüd veel vaja veidikene väravas ka toimetada ja siis võib juba öelda, et polegi nagu pausi olnud.

Kas päev pärast esimest treeningut olid lihased kanged ka?

KATRIN: Lihased kanged ei olnud, ent keha oli natuke rohkem väsinud küll ning algul treeningusse sisse elamine võttis veidi aega.

GETRIIN: Ei olnud, trenn oli hästi korraldatud ja järgmine päev sai juba jälle uuesti jooksma minna.

Lõpetuseks, mida ootate sellest jalgpalliaastast?

KATRIN: Hooaja eel seatud eesmärkide realiseerumist!

ALEKSANDRA: Ootusi kui selliseid ei ole väga palju. Loomulikult tahame treenida ja mängida nii kiiresti kui see parasjagu võimalik on. Siinkohal usun, et inimesed, kes praegu EJL-is selle teemaga igapäevaselt töötavad ja vaeva näevad teevad igati läbimõeldud ja head tööd. Peab aru saama, et kiirustamine ei ole praeguses olukorras prioriteet. Peamine rõhk on inimeste tervisel. Proovime ka Floras omalt poolt luua tingimused selleks, et kõik, kellega töötame püsiksid terved. Usun, et see võiks olla meie selle aasta suurim eesmärk.

GETRIIN:  Ootan tihedat mängugraafikut, raskeid mänge (sest kõigil peaks nüüd mängimise motivatsioon laes olema). Oleme oma puhkused juba nüüd ette ära puhanud, kui nii saab öelda, tuleb üks tegus jalgpalliaasta.

Heade emotsioonidega jätkatakse treeninguid, muidugi pidades kinni Eesti Vabariigi valitsuse piirangutest ja ettekirjutustest. Me hoolime tervisest ja jalgpallist ning loodame, et varsti saab juba hakata ka põnevaid lahinguid maha pidama.