Klubi - Ajalugu

FC Flora meeskond

Eesti jalgpalliajaloo suurim ja mõjukaim klubi FC Flora nägi ilmavalgust 1990. aasta 10. märtsil. Klubi presidendi Aivar Pohlaku soov panna vastukaaluks venekeelsele jalgpallikultuurile idanema Eesti jalgpall langes Nõukogude Liidu lagunemise perioodi, kus legendaarse noortemeeskonna Tallinna Lõvide baasil loodi eestikeelne meeskond.

Taasiseseisvunud Eestis on FC Floral 32 hooajaga ette näidata 15 meistritiitlit, 8 Eesti karikat, 12 Superkarikat ja 3 Liivimaa karikat. Alates 1992. aastast on FC Flora kõrval ainsana kõigil hooaegadel kõrgeimas seltskonnas mänginud Narva Trans. 

1990 – 1995

Algusaastad ei olnud kergete killast. 1990. aastal lõpetas Flora Eesti NSV meistrivõistlused viimase kohaga ja järgmisel hooajal palliti aste madalamal esiliigas. 1992. aastaks oli siinne poliitiline olukord muutunud ning Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega mängiti 52-aastase vaheaja järel taas Eesti meistritiitlile. Flora lõpetas hooaja neljanda kohaga, meistriks krooniti Tallinna Norma.

1992. aastaks ei olnud heitlused kodumaistel palliplatsidel veel läbi, sest Meistriliiga vormiti Euroopa suurte liigade eeskujul sügis-kevadperioodil toimivaks. Nii mängiti järgmised kuus hooaega. Pärast 1992/1993 hooaja hõbemedaleid (esikohta kaitsnud Norma kogus 42 ja Flora 34 punkti) asus uueks peatreeneriks Lõvide omaaegne juhendaja Roman Ubakivi ning esimesed tiitlid ei andnud kaua oodata.

1993/1994 hooaeg lõppes FC Flora jaoks esimese Eesti meistritiitliga, kui voor enne hooaja lõppu diskvalifitseeriti korruptsioonikahtluse tõttu tabelijuht FC Tevalte. Flora ja Norma kogusid võrdselt punkte, kulla saatuse otsustanud lisamatšis jäi Flora peale 5:2.

Järgmisel hooajal ei saadud Meistriliigas ainsatki kaotust, nii eelvoorus kui finaalvoorus edestati FC Lantana-Marlekori ühe punktiga ning võideti teine meistrikuld. 1994. aasta tõi Flora jaoks ka esimesed mängud Euroopa jalgpalliväljakutel, kus UEFA karikasarjas jäädi kahel korral 0:3 alla Taani klubile Odense BK.

1995/1996 hooaeg jäi Ubakivi jaoks Floras viimaseks. 1995. aasta suvel oli Flora saanud UEFA karikasarjas ajaloolise võidu, kui pärast 0:4 kaotust Norras alistati korduskohtumises Lillestrøm SK 1:0. Samuti tuldi esmakordselt Eesti karikavõitjaks pärast 2:0 finaaliedu Lantana-Marlekori üle.

Meeskonna peatreenerid:

1996 – 2000

1996 jaanuaris asendati Ubakivi islandlase Teitur Thordarsoniga, kellest sai ühtlasi ka Eesti koondise peatreener. Suur mahajäämus eelvoorus ei võimaldanud Floral enamat teisest kohast, tiitli haaras enda valdusse kuus punkti rohkem kogunud FC Lantana. Väikese lohutusena oli Lembit Rajala 16 tabamusega Meistriliiga parim väravakütt.

Jõudude vahekord ei muutunud ka 1996/1997 hooajal, kus Lantana edu meistrivõistluste lõpuks oli Flora ees kolm punkti. Euroväljakutel häbisse ei jäädud, sest soomlaste Haka osutus paremaks õige napilt – 2:2 viigi järel kaotati kordusmäng 0:1. Küll aga püsib tänaseni Mart Poomi rekord, kes hoidis 95/96 hooaja lõppu ja 96/97 algust arvesse võttes kaheksas Meistriliiga mängus ja kokku 756 minuti jooksul Flora värava puutumatuna.

Thordarsoni töö kandis vilja hooajal 1997/1998, kus Flora ülekaal oli ilmne. Lantana taandus kolmandaks, teiseks tõusnud Tallinna Sadamat edestati 10 punktiga. Meistriliiga elas üle reformi, mistõttu Flora võitis samal aastal teisegi meistritiitli – Sadam jäi Florale 14 vooru pikkuses kullaheitluses alla ühe silmaga. Alates 1999. aastast on Eesti jalgpallis tänaseni kasutusel olev süsteem, kus tiitel jagatakse välja ühe aastanumbri sees.

Flora sai tuleristsed ka UEFA Meistrite liigas ja oli lähedal üllatusele, kui kuulsa Bukaresti Steaua vastu võideti 1:4 kaotatud avamängu järel korduskohtumine 3:1. Edukat aastat kaunistas teine Eesti karikavõit, kui Kuressaares toimunud finaalis saadi 3:2 jagu Lantanast, Flora päralt oli ka Superkarikas. Augusti lõpus peeti Sitsiilias tähelepanuväärne sõprusmäng AC Milaniga, mis lõppes tulemusega 1:2, kusjuures mängu avavärva lõi Urmas Kirs.

Aasta 1999 oli Flora jaoks keeruline. Meeskonnast lahkus Taani klubisse Aalborg kolmel eelneval hooajal enim väravaid löönud ründaja Andres Oper. 28 mängust koguti vaid 13 võitu ning kullale tõusnud Maardu FC Levadiast lahutas Florat hooaja lõpus tervelt 26 punkti. Leppida tuli lõpuks pronksiga, sest teise kohaga üllatas Viljandi Tulevik. Midagi head ei toonud ka euromängud, kus Belgradi Partizanile jäädi kahe mängu kokkuvõttes alla 1:10.2000. aasta tähistas FC Flora jaoks uut ajajärku. Klubi kodustaadioniks sai vastvalminud Lilleküla staadion, mis mahutas 9500 pealtvaatajat. Eelmisel hooajal Tulevikku juhendanud Tarmo Rüütli istus nüüd Flora peatreeneritoolil ning lõppkoht paranes hõbedaks.  Levadia peale hammas veel ei hakanud, ainsagi kaotuseta hooaja läbinud kullavõitja edestas Florat 19 punktiga.

Meeskonna peatreenerid:

2001 – 2005

2001. aastaga algas klubi jaoks seni edukaim periood, kus järjepanu võideti kolm Eesti meistrikulda. Edu arhitektiks oli hollandlasest peatreener Arno Pijpers, kelle debüüthooaeg päädis 12 punktilise paremusega FC TVMK ees. 2002. aastal kindlustati tiitlivõit alles viimase vooruga, kui Kadrioru staadionil mängiti Levadiaga 0:0 viiki. Kõva konkurent jäi kahe vähempunktiga hõbedale. Euroväljakutel piirduti üheksandat katset järjest avaringiga, kui Meistrite liiga eelvoorust läks napi 1:0 paremusega edasi Küprose klubi APOEL.

2003. aastal oli Flora Meistriliigas pidurdamatu. 28 mängust ei saadud ainsatki kaotust, võite kogunes 24 ning väravaid tervelt 105. Norralane Tor Henning Hamre oli 39 väravaga ülekaalukalt parim väravakütt. Edumaa TVMK ees oli hooaja lõpuks 11 silma. Kui võtta arvesse ka eelmise hooaja lõpp ja järgmise algus, püsis Flora koduses meistrisarjas kaotuseta 37 vooru! Seni on ületamata teinegi rekord 2003. aastast, mil Meistriliigas võideti 12 mängu järjest. Läbimurret Euroopas tuli mõned hooajad veel oodata, kuigi taaskord jäi edasipääsust puudu õige napilt. Meistrite liigas oli Florast kahe mängu kokkuvõttes 2:1 parem Moldova meister Tiraspoli Sheriff.

Pijpersi viimane aasta Flora tüüri juures neljandat tiitlit ei toonud. Kuigi 2004. aastal oli Meistriliiga parimaks väravalööjaks Flora ründaja Vjatšeslav Zahovaiko, tuli sedapuhku leppida pronksiga. Kuu enne hooaja lõppu asendas Pijpersit Janno Kivisild. Pärast 13 järjestikust medalivõitu lõppes 2005. aasta Florale neljanda kohaga – TVMK-ga oli vahe lõpuks 26 punkti, ettepoole platseerusid veel Levadia ja Narva Trans.

Meeskonna peatreenerid:

2006 – 2009

2006. tõi Flora etteotsa värvika põhjanaabri Pasi Rautiaineni, kel õnnestus esimesel aastal meeskond viia Levadia ja Transi järel kolmandaks. Küll aga tähistas 2006 ajaloolist sündmust Flora jaoks eurotandril, kus UEFA karikasarjas pääseti teise eelringi. Norralaste Oslo Lyn mängiti kahe viigi juures üle tänu võõrsil löödud väravale. Teises ringis jäädi alla Taani klubile Brondby 0:4.

Nii 2007. kui 2008. aastal teenis Flora Meistriliigas Levadia järel teise koha. 2007. aastal saadi seni suurim kaotus Meistriliigas, kui TVMK-le jäädi alla 0:6. 2008. aastal ei aidanud Florat kullale ka 91 punkti ja koguni 113 väravat, sest Levadial kogunes tabelisse kaks silma rohkem. 2009. aastal oli Flora eesotsas tagasi Tarmo Rüütli, ent punktisaak kahanes 72 peale ning lepiti vaid neljanda kohaga. Mõnevõrra lohutust pakkus karikasari, kus 2008. aasta finaalis alistati Tartu Maag Tammeka 3:1 ja 2009 Nõmme Kalju pärast penaltiseeriat 4:3.

Meeskonna peatreenerid:

2010 – 2016

Flora uus tõus algas Eesti koondise rekordinternatsionaali Martin Reimi asumisel peatreeneriks. Kohe oma debüütaastal uues ametis järgnes tiitlivõit ning neljal eelmisel hooajal valitsenud Levadia sai alistatud viie punktiga. Poole aasta pealt Florasse naasnud Sander Post lõi 17 mänguga 24 väravat, olles sellega Meistriliiga parim ja kogu Euroopa aasta efektiivseim ründaja.

157 korral Eesti koondist esindanud Martin Reimi (Floras 1992-2008) kõrval on ka kõik ülejäänud nn. 100 koondisemängu klubi mehed oma karjääri jooksul esindanud Florat: Marko Kristal (1990-1999), Andres Oper (1994-1999), Mart Poom (1992-1997), Kristen Viikmäe (1996-2008), Raio Piiroja (1999-2004) ja Indrek Zelinski (1993-2001).

Reimi käe all tuli Florale 2011. aastal üheksas meistrikuld, tõusulainel Nõmme Kaljut edestati seitsme punktiga. Meistrite liigas sai Flora loosi põhjal üsna soodsa vastase, kuid Iirimaa meistrist Shamrock Roversist ikkagi jagu ei saadud (0:1 ja 0:0). Karikafinaalis mängiti Narva Trans üle 2:0 ja võideti ka Superkarikas. Lisaks on Flora auhinnakapis Superkarika trofeed aastatest 1998, 2002, 2003, 2004 ja 2009.

2012. aastal taandus Flora pronksile. Oma esimese tiitli võitis Nõmme Kalju, viimase vooruga möödus Florast ka Levadia. Reim lahkus ja uueks peatreeneriks määrati Marko Lelov. Euroopas saadi suvel mõõtu võtta aasta varem Meistrite liigas suuri tegusid teinud FC Baseliga, kellele kaotati 0:2 ja 0:3.

2013. aasta kujunes vägagi vastuoluliseks. Pärast maikuist kuuendat Eesti karikavõitu 3:1 finaaleduga Nõmme Kalju üle hakkas Flora mänguvanker aina rohkem tõrkuma ning seda eriti koduses liigas. Euroopa liigas tuli võõrsil löödud värava reegli tõttu pärast 1:1 ja 0:0 viike vanduda alla Albaania klubile FK Kukesi, kes jõudis hiljem koguni play-off ringi. Suvel lõppes Lelovi üürike periood Flora juhendajana ning peatreeneri kohusetäitjaks määrati Norbert Hurt. Kodune Premium liiga lõpetati pettumusena neljanda kohaga ning lisaks langeti 0:2 kaotusega FC Levadiale ka karikasarjast, mis jättis Flora üle 20 aasta ilma eurosarja kohast.

2014. jalgpalliaasta alustuseks sai FC Flora Superkarika mängus magusa 1:0 võidu FC Levadia üle tänu Zakaria Beglarišvili lõpuminutite väravale. Premium liigas oli FC Flora väga pikalt esikohal, vahepeal oli edumaa jälitajate ees juba 5 punkti. Viimases ringis tulid aga kaotused nii Kaljult, Levadialt ning Sillamäelt ja nii lepiti Levadia ja Sillamäe järel pronksmedalitega.

2015. aasta märkis Florale ajaloo kümnendat tiitlivõitu. Norbert Hurda juhendatud meeskond alustas hooaega tormiliselt, kuid sattus kesksuvel mõõna, mil näiteks Narva Transile kahel korral koduväljakul alla vannuti. Mõõnast tuldi aga auga välja, sealjuures toetudes suuresti sellele, et ainsa tiitlit nõudleva meeskonnana liigas ei kaotatud punkte tabeli alumisele poolele. Nii kasutati FC Levadia libastumine Pärnu Linnameeskonna vastu ja kindlustati juba kaks vooru enne liigahooaja lõppu tiitlivõit, kui FC Infonet Lasnamäe kunstmurul 1:0 alistati. Järgnenud emotsioonilaineharjal murti järgmises voorus võõral väljakul ka Levadia 2:0. Hooaja viimases mängus Paide Linnameeskonnale 1:2 allajäämine ei rõõmustanud küll treenereid, ent lubas siiski sügisesel Paide staadionil kümnenda meistrikarikaga triumfeerida.
Euroopa Liiga hooaeg kulges Florale paraku tavapäraselt: kodus alistati Maksim Gussevi väravast Makedoonia klubi FK Rabotnicki, kuid võõrsil võeti vastu 0:2 kaotus ja pudeneti konkurentsist.

Tiitlit kaitsta on alati keeruline ning 2016. aasta kujuneski Florale äärmiselt raskeks. Suurepäraste ettevalmistusperioodi tulemuste valguses ei suudetud head vormi Premium Liiga alguses realiseerida. IV voorus sai alguse nukker 5-mänguline võiduta seeria, mis meeskonna koheselt tagaajaja rolli seadis. Läbi hooaja kulgenud kõikuv vorm suudeti õigel hetkel karika võiduks realiseerida! Hooaja suurimat madalseisu jäi ilmestama Meistrite Liiga I eelringi 2:3 kaotus kahe mängu kokkuvõttes Gibraltari võistkonnale Lincoln Red Imps. Euroopa ebaedu järel astus osapoolte kokkuleppel tagasi peatreener Norbert Hurt.
Uueks peatreeneriks nimetati Argo Arbeiter, kelle juhendamisel tegi meeskond võimsa tagasituleku Premium Liigas. Pärast 8-mängulist võitude ja 11-mängulist kaotusteta seeriat suudeti sekkuda ka ülipõnevasse tiitliheitlusesse. Kahjuks tähtsal hetkel tabas meeskonda taas vormikõvera langus ning jäädi viimases voorus suisa medalita. Tulemus tähendas, et uueks hooajaks Euroopasse pääsemine sõltub üksnes konkurentide tegemistest koduses karikasarjas. Senise juhendajaga otsustati lepingut mitte pikendada ning uue peatreeneri koht jäi veel lahtiseks.

Meeskonna peatreenerid:

2017 – 2018

2017. aastat võib pidada FC Flora ajaloos üheks meeldejäävaimaks. Aasta teisel päeval kinnitati uueks peatreeneriks eestlastele tuttav Arno Pijpers, kes juhendas Florat ka aastatel 2000-2004, võites toona kolm meistritiitlit. Peale ebaõnnestunud hooaega aastal 2016. mindi aastale vastu väga noore koosseisuga. Kuigi hooajaeelne ettevalmistus sujus hästi, algas hooaeg superkarikafinaalis paljude jaoks hirmutavalt – vandusime valitsevatele meistritele alla koguni 0:5.

Skeptikuid jagus küll ja veel, sest võistkonda peeti liialt nooreks ning suur allajäämine superkarikafinaalis ei tõotanud just kõige säravamat. Premium liigat alustasime viikidega Levadia ja Kalju vastu, misjärel saime võidulainele – 15 järjestikust võitu! Liidrite heitluses Levadia vastu pidime küll viigiga leppima, kuid kaotuseta seeria sai jätku. Püsisime 26 Premium liiga mängu kaotuseta, kui pidime esimese kaotuse vastu võtma. Arno suutis noored mängijad väga tugevaks meeskonnaks liita ega peljanud ka verinoori mehi otsustavatel hetkedel väljakule saata. Euroopa Liiga 1. ringis saime vastaseks tugeva Sloveenia klubi NK Domžale, kellele kahe mängu kokkuvõttes alla tuli vanduda, mis tähendas, et edu Euroopast ei tulnud ka sel aastal. Premium liigas suutsime aga liidrikohta lõpuni hoida ning kindlustasime eelviimases voorus 2:0 võiduga Tammeka vastu tiitli, lõpetades hooaja vaid kahe kaotusega. Tiitlivõit tähendas, et uuel hooajal mängime Meistrite liiga eelringis ning alates 2018. aastast on kõikidel Euroopa meisterklubidel Meistrite liigast väljalangemise korral võimalus jätkata teekonda Euroopa liigas. Detsembris teates Floraga 4. meistritiitli võitnud Pijpers, et eraelulistel põhjustel ta klubi juhendamist ei jätka ning kolib tagasi kodumaale. Peatreeneriks määrati senine abitreener, 30-aastane Jürgen Henn.

Meeskonna peatreener:

2019 – 2021

Noort peatreenerit ei oodanud lihtne debüütaasta – oli ju aasta varem tehtud suurepärane hooaeg ning võidetud klubi ajaloo 11. meistritiitel, mida nüüd kaitsma tuli asuda. 2018 hooaja alustuseks tuli vastu võtta napp kaotus superkarikas, kui 2:2 lõppenud normaalaja pidime penaltiseerias FCI Levadia paremust tunnistama. Hooaeg algas kahe kohustusliku võiduga, misjärel kolmandas voorus esimene kaotus tuli, kui võõrsil 0:2 Nõmme Kaljule alla jäädi. Esimeses ringis loovutasime punkte veel Narva Transile (kodus 0:0 viik) ja FCI Levadiale, kellele tasavägises mängus 1:2 alla jäime. Hooaeg jätkus sarnases rütmis – väikestelt saime kätte kindlad võidud, ent suurtes mängudes kippusid võidud käest libisema. Esmalt teises ringis 3:3 viik Kaljuga, kus viigivärava lasime endale lüüa koos lõpuvilega, seejärel napp 0:1 kaotus Tipneri karikafinaalis ning mõni päev hiljem Premium liigas 2:2 viik, kus samuti võit libises käest 90+5 sisse lastud väravaga.

Euromängudes edu saavutada ei õnnestunud ning olgem ausad, ega ka vastasega ei vedanud – Meistrite liiga esimeses eelringis jäime kindlalt alla tugevale Iisraeli meistrile Hapoel Beer-Shevale ning Euroopa liigas saime endale vastu Küprose staarklubi APOEL FC, keda peale avamängu suurt 0:5 kaotust võõrsil A. Le Coq Arenal üllatada suutsime ning kodupubliku rõõmuks 2:0 võidu võtsime. Edasipääsu see aga ei taganud ning fookus läks uuesti kodusele Premium liigale. Hooaja teise poole esimene eksimus tuli augusti algul Paides, kus kahel korral eduseisu käest andsime ning lõpuks viigipunktiga leppima pidime. Augusti lõpus suutsime kaheaastase vaheaja järel alistada suure rivaali Levadia. Seda 3:0 võidumängu olid staadionil tunnistamas viimase kolme aasta rekordit tähistavad 1806 silmapaari. Järgnenud mängus Kaljuga suutsime Hiiul 1:1 viigi välja võidelda, kuid kuu jooksul tuli sisse veel kolm viigimängu – esmalt Transi, siis Kalevi ning lõpuks Kaljuga. Ometi eksisid ka teised ning kõik näis jäävat viimase vooru peale, kus meid ootas ees võõrsilmäng Levadiaga. Enne viimast otsustavat mängu olime Nõmme Kaljuga viigis 83 punkti peal ning FCI Levadia jäi meist maha vaid kahe punktiga. Võrdsete puntkide korral kuulunuks tiitel siiski omavaheliste mängude tõttu Kaljule, kel hooajast kirjas kolme viigi kõrval ka üks võit. Kalju Transi vastu ei vääratanud ning võttis kindla võidu, meie seevastu läksime Levadia vastu küll 1:0 juhtima, ent lasime kaks väravat vastu lüüa ning pidime leppima hooajal 2018 kolmanda kohaga. Noore treeneriduo jaoks oli tegemist kahtlemata õpetliku aastaga, mis andis tulevaks hooajaks kätte kindlad suunad, mille kallal tööd peab tegema.

2019. aastat võib pidada FC Flora jaoks läbimurde aastaks Euroopas. Jürgen Hennil debüüt hooaeg tehtud, Premium liigas treenerikogemused käes ning võidumarss võis alata. Esimest korda üle 13 aasta saadi Euroopas 1. eelringis edasi 2. eelringi. Samal aastal võideti kindlalt Premium liiga tiitel, kui hooajalõpuks oli meil 36-st mängust teenitud 29 võitu, 3 viiki ja 4 kaotust – see tegi kokku 90 punkti. Teisel kohal Levadial oli aga hooaja lõpuks kogutud 78 punkti. Premium liigas lõime 36 mänguga 110 väravat ja endale lasime kõigest lüüa 21. Meie ründaja Erik Sorga oli Premium liiga parim väravakütt – 31 tabamust.

Euroopa liigas asusime 1. eelringis asetamata meeskonda hulgas ning saime loosipotist vastaseks Serbia Radnički Niši klubi. Juba pärast loosi võis kuulda palju skeptikuid, et järjekordne luhtaläinud eurohooaeg on tulemas, kui tõestasime skeptikutele vastupidist, kui kodus alistasime Serbia suurklubi 2-0. 75′ minutil asusime 1-0 juhtima Mark Anders Lepiku väravast ning kui vastased olid juba lõpus rohkem survestama hakanud, lõi Konstantin Vassiljev 89′ minutil seisuks 2-0. Võõrsilmängule sai minna palju kergema tundega, kuna mäng algas 2-0 eduseisust. Kindlasti polnud asi veel otsustatud. Serbias pandi meile surve peale ning lõpuks jõudsid võõrustajad tabamuseni, kui kellal tiksus 68. mänguminut. Möödus 12 minutit, kui Henrik Pürg viigistas mängu ja jäänud oli kõigest 10 minutit ning lootused olid juba kõrgel. Kuid see rahu kestis vaid 4 minutit, sest 84. mänguminutil lõid vastased seisuks 2-1 (kahemängu kokkuvõttes 2-3 Flora juhtis). Serblased hakkasid aina rohkem ründama ja suruma viimastel minutitel, kuid 90+3 otsustas Mark Anders Lepik mängu, kui viigistas seisu 2-2 ja Flora tagas pärast 13 aastat esmakordselt edasipääsu teise eelringi. 2. eelringis oli loos veel raskem – vastaseks Saksamaa hiid Frankfurt Eintracht. Pärast loosi oli skeptikuid veel rohkem, et vastased purustavad meid ja võimalust ei ole. Mõlemad mängud olime kenasti mängus ja tegime vastastele olemise raskeks – kaotasime mõlemad mängud 2-1 (kokkuvõttes 4-2 kaotus). Meie poolt sahistasid võrku kodumängus Mihkel Ainsalu ja võõrsilmängus Vlasiy Sinyavski.

2020. aasta jätkus sportlikus võtmes sealt, kus eelmine hooaeg pooleli jäi ja läks veelgi paremaks. Kuid mittesportlikus võtmes täiesti teistsugune hooaeg – pandeemia tõttu mängiti võistlusmänge ilma fännideta. Sellegi poolest võitsime nii Premium liiga, Evald Tipneri Karika ning Eesti Superkarika – kõik kolm tiitlit, mis Eesti kõrgliigaklubi võita saab. Tegemist oli ajaloo vältel neljanda korraga, kui sellise saavutusega hakkama saadi. Tegemist oli pandeemia algusajaga, kus tekkisid sisse mängupausid, eneseisolatsioonid ja lõppudelõpuks turniiritabeli poolitamine. Premium liigas juhtus selline asi, kus meie mängisime 29 mängu, osad klubid 30 mängu ja paar klubi 28 mängu – tegemist oli pandeemia algusega ning välditi ülearuste mängude mängimist, millel enam kaalu ei olnud. Kuna meil oli tiitel kindel juba mõnda aega, ei näinud Eesti Jalgpalli Liit vajadust, et hooaja lõpus külmas oleks vaja maha pidada Flora – Levadia vaheline kohtumine, sest sellest ei olenenud midagi. Kumbki klubi ei saanud tõusta ega langeda. Võitsime liiga, kogudes 80 punkti, teise koha saavutas Paide Linnameeskond, kes kogus 64 punkti. 29-st mängust teenisime 26 võitu, 2 viiki ja ainult 1 kaotuse. Väravaid lõime 76 ja endale lasime lüüa kõigest 17. Premium liiga parim väravakütt oli meie ründaja Rauno Sappinen.

Pandeemiast tingituna muutis UEFA eelringide süsteemi – kõik eelringid (v.a Meistrite liiga play-off) toimusid varasemalt kahe mängu arvestuses nüüd ühe mängu arvestuses ja loositahtel otsustati, kumb võistkond mängib kodus. Eesti meistritiitli võidu puhul alustasime UEFA Meistrite liiga 1. eelringist, kus meile tuli vastu Leedu meister Suduva ja mäng toimus a. Le Coq Arenal. See oli hetk, kus inimesed uskusid, et siit võib tulla. Rauno Sappinen viiski meeskonna 49. mänguminutil 1-0 juhtima, kuid 78. minutil teenisid vastased penalti ning Mihret Topčagić selle ka sisse lõi ja mänguseisu viigistas. Mäng läks lisaajale ja seejärel penaltitele, mille kahjuks kaotasime 2-4. Meistrite liiga hooaeg oli küll läbi, kuid teekond Euroopas jätkus – Euroopa liiga 2. eelringis tuli meile vastu Islandi meister KR Reykjavik ning samuti mäng kodus. Alustasime mängu hästi, sest juba 7. minutil tegi meie ründaja Rauno Sappinen skoori. Pool tundi hiljem lajatas Michael Lilander kauglöögi islandlaste seljataha võrku ja seis oli 2-0. Poolajale mindigi seisuga 2-0 ning tunne oli hea, sest kõik olenes ainult ühest mängust. Teisele poolajale tulid islandlased paremini peale ning hakkasid meid survestama ja ründama. 75. minutil saigi jala valgeks Kristjan Floki Finnbogason, tehes seisuks 2-1. Mäng lõppes meie jaoks 2-1 võiduga ja marssisime edasi 3. eelringi. 3. eelringist tuli meile vastaseks Malta meister Floriana ja seekord võõrsilmäng. Mängutempo oli uues kliimas aeglasem ning mäng läkski penaltitele 0-0 seisult. Tegemist oli meie teise penaltiseeriaga sellel eurohooajal. Vanadest vigadest õpiti ning penaltiseeria võitsime 4-2, kui otsustava penalti lõi kindlalt sisse Frank Liivak. Jõudsime esmakordselt Euroopas play-off faasi! Play-offis tuli aga vastu Horvaatia suurklubi GNK Dinamo Zagreb ja järjekordne võõrsilmäng. Zagreb hakkas kohe näitama oma klassi, kui kiirelt 11. minutil mindi 1-0 juhtima ning 26. minutil löödi teine ja tundus, et asi on tehtud. Pärast seda võtsime end kokku ning pidasime poolajapausini vastu. Poolajapausilt välja tulles tundus, et Jürgen Henn oli mängijaid tugevalt motiveerinud, sest haarasime kontrolli mängu üle ning 65. mänguminutil lõime ühe värava tagasi. Oli ka veel võimalusi, et mäng viigistada, kuid mängu lõpus, kui olime juba suuremate jõududega ees, surusid horvaadid 87. minutil kolmanda palli meie võrku ja mäng lõppes 3-1 seisul. Sellega kustusid ka alagrupiturniiri lootused, kuid tegemist oli siiski klubi ajaloolise eurohooajaga.

2021. hooaja algus oli Eestis üle kivide ja kändude, sest pandeemia ei näidanud taganemise märke ning hooaja algus lükkus aina edasi ja edasi. Eesti Superkarikas suudeti ära mängida ning sealt võtsime 1-0 võidu Paide Linnameeskonna üle, kes mängis esmakordselt selle tiitli peale. Võiduvärava lõi 52. minutil Rauno Sappinen – võitsime klubi 11. Superkarika. Karikafinaalis jäime 0-1 alla FCI Levadiale ning teenisime hõbemedalid. Nädal enne seda alistasime Premium liigas sama vastase 4-2. Alustasime oma hooaega võrreldes teiste klubidega 1 kuu hiljem, kuna meeskonda räsis viirus ja tänu sellele eneseisolatsioonid. Pärast hooaja algust oli ka hetki, kus mänge jäi ära sellepärast, et vastaste ridades oli keegi nakatunud viirusesse. Suve alguses olukord hakkas paranema ning hakati lubama ka fänne staadionile tagasi.

Tegime 2021. hooajal Eesti jalgpalli ajalugu, kui jõudsime esimese Eesti klubina UEFA eurosarjas alagrupiturniirile. Euroopas teenisime eelringides 8 mängu jooksul 5 võitu ning 3 üheväravalist kaotust. Kõik algas Meistrite liiga 1. eelringist, kus meile tuli vastu Malta hõbe Hibernians FC. Kodus alistasime vastased 2-0 Rauno Sappineni väravatest ning nädal hiljem võõrsil võtsime veenva 3-0 võidu. Võõrsilmängul tegid skoori 3 mängumeest: Sergei Zenjov, Rauno Sappinen ja eurosarja debüüdi teinud Sten Reinkort. UEFA Meistrite liiga 2. eelringis tuli vastu Poola gigant Legia Warszawa, kellele jäime võõrsil viimase minuti väravast alla 2-1. Võõrsil tegi skoori järjekordselt Rauno Sappinen. Nädal hiljem kodumäng sama vastasega ning esimese poolaja vältel uskus terve staadion, et suudame sellest august välja rabeleda. Nii ka esialgu tundus, kui Sergei Zenjov teise poolaja poole peal palli võrku suunas ja seda ka tähistada jõudis – kuid siis tõusis abikohtuniku lipp suluseisu märgiks ning värav tühistati. Minut hiljem suundusid poolakad kiirrünnakusse ja vajutasidki seisuks 0-1 ning langesime Meistrite liiga konkurentsist, kuid jätkasime Euroopa liiga 3. eelringis. Euroopa liigas tuli vastu Küprose meister Omonoia Nicosia. Esmakohtumine toimus Küprose pinnal ning seal tuli võtta 36-kraadises kuumus vastu minimaalne 1-0 kaotus. Kodumängul oli meile sõbralikum kliima ning ka publik uskus, et siit võib midagi tulla. Kõik oli hästi, kõik sujus, kuid 43. minutil pääsesid küproslased rünnakule ning lõid garderoobi värava ja poolajale läksime 0-1 kaotusseisul. Pausilt tagasi tulles leidsid mängijad uue hingamise ning kohe poolaja alguses surus Rauno Sappinen ühe värava tagasi. 48.mänguminutiks oli seis kahemängulises arvestuses 1-2 Omonoia kasuks. Vajasime veel ühte väravat, et viia mäng lisaajale. Närvipinge oli juba mängu lõppedes õhus, kuid Rauno Sappinen pikendas 88. minutil kohtumist 30 minuti võrra, sest lõi Eesti klubi 2-1 kohtumist juhtima (üldarvestus viigiline 2-2). Lisaajal väravaid ei suudetud lüüa ning edasipääseja tuli otsustada penaltiseeria abil. Kahjuks kaotasime penaltiseeria 4-5 ning esialgu jäi ajalugu Eesti jalgpallis tegemata. UEFA tutvustas uut võistlussarja “UEFA Euroopa Konverentsiliigat (UEFA Europe Conference League)” ning pärast Euroopa liiga 3. eelringist langemist langesime just selle võistlussarja play-offi. Konverentsiliiga play-offis tuli meile vastu Iirimaa meister Shamrock Rovers. Esimene mäng toimus Tallinnas A. Le Coq Arenal, mille võitsime 4-2 ja mis andis meile enesekindlust, et sellel aastal tuleb alagrupiturniiri koduõuele. Kodumängus tegid skoori 13. minutil Sergei Zenjov, 27. ja 87. minutil Martin Miller ja 76. minutil Rauno Sappinen. Vastased skoorisid 44. minutil (Graham Burke) ning 86. minutil (Liam Scales). Võõrsilmäng algas pigem kannatamisega, sest vastased alustasid kohe kõrge tempoga ning ründamisega, kuid meie väravavaht Matvei Igonen oli tasemel ning hoidis värava puutumatuna terve kohtumise. Rauno Sappinen otsustas 57. mänguminutil kohtumise ja vastasseisu, kui lõi väravavahi külje alt palli võrku – võitsime kohtumise 1-0 (kokkuvõttes 5-2). Sappinenil eurosarja eelringides sellel hooajal 8 mänguga 8 väravat ja 3 väravasöötu.

Algab uus peatükk Eesti jalgpallis, sest alagrupiturniirile jõudmine tähendab seda, et euromängud kestavad vähemalt detsembri alguseni. Loosipotis olime tugevuselt 3. loosipotis – kokku on neid 4. Meid loositi B alagruppi koos Belgia klubi KAA Genti, Serbia klubi Partizan Belgrade ja Küprose klubi Anorthosis Famagustaga. Ajalooline alagrupiturniiri esmakohtumine toimub Tallinnas A. Le Coq Arenal.

Ajalooline alagrupiturniir sai alguse 16. septembril Lillekülas, kui meile sõitis külla Belgia suure ajalooga klubi KAA Gent. Mõlemad meeskonnad omasid väravamomente, kuid lihtsa eksimuse tõttu 54. mänguminutil jõudsid belglased meie värava alla ning lõid värava, mis jäi ka mängu ainsaks. Gent lahkus Tallinnast kolme võidupunktiga, kuid see mäng näitas, et ka Eesti klubi suudab eurosarjas suures mängus sees olla.

Järgmine mäng toimus juba 30. septembril Belgradis kohaliku Partizani vastu. Staadionil, kus ei ole kunagi mängude ajal vaikus, on alati raske mängida. Mängu alguses oli võimalus nii Rauno Allikul kui ka Markus Poomil võimalus viia Flora juhtima, kuid 20. minutil Liverpoolis mänginud Lazar Markovic viis Serbia klubi 1-0 juhtima. 42. minutil juhtus see, mida ei soovi ükski meeskond, et nendega juhtuks – viimastel minutitel enne poolajapausi viis Markovic Partizani 2-0 juhtima. Pärast kaht mängu eurosarjas oli kirjas 0 väravat ja 0 punkti.

Kolmas mäng toimus samuti võõrsil, kuid seekord oli vastaseks Küprose klubi Anorthosis Famagusta. Famagusta mängib oma euromänge GSP staadionil, kus me juba eelringides külastasime Omonoia klubi ning staadion ei olnud meile enam võõras. Anorthosis on tuntud oma lojaalsete ning häälekate fännidega ning nii oli ka Küprosel. Anorthosis läks 25. ja 28. minutite väravatest 2-0 juhtima, kuid 38. minutil vastas Rauno Sappinen ühe väravaga, mis on ja jääb Flora ja Eesti klubi esimeseks väravaks eurosarjas. Poolajale läksime 2:1 kaotusseisus, kuid teine poolaeg oli veel ees. 80. minutil lõi Sappinen veel teise värava ning seis oli 2:2. Martin Milleril oli võimalus viimastel minutitel lüüa võiduvärav, kuid pall veeres napilt väravast mööda ning mäng lõppes 2:2 viigiseisul. Ajaloolised väravad ning punkt eurosarjas on käes.

Neljas mäng oli sama vastase vastu, kuid seekord Tallinnas koduseinte vahel. Mängus tekkis déjà vu hetk, kui külalisvõistkond asus 2:0 juhtima 29. ja 33. minuti väravatest ning seekord ei suutnud me ühte väravat tagasi lüüa esimesel poolajal. Teine poolaeg oli meie poolt palju aktiivsem ning võimalusi oli mitmeid. Vastasime vastasele samuti kahe kiire väravaga – 55. ja 58. minutil lõid vastavalt Rauno Sappinen ja Sergei Zenjov mängu viigiseisuks. Ka selles kohtumises oli mitmeid häid võimalusi võtta võidupunktid, kuid kolmandat korda ei suutnud kumbki võistkond puurilukku lahti muukida.

AJALOOLINE ÕHTU LILLEKÜLAS. Konverentsiliiga B-alagrupi 5. mängudevoor, külla sõidab Serbia hiid Belgradi Partizan. Edasipääsulootused on veel olemas ning Partizan tahab rünnata tabeli 1. kohta. Pealtvaataate piirang Eesti Vabariigi Valitsuse kohaselt oli 2000 inimest seoses ülemaailmse viiruse puhanguga. Mäng algas pingeliselt, pinget oli tunda nii platsi ääres kui ka tribüünil. Poolaeg oli juba lõppes, kui omasime kaitseliinis palli ning söötsime edasi-tagasi. Markus Poom langes kaitsjate vahele ja küsis palli, mille ta ka sai. Tõusis paar meetrit kui tuli umbes 10 meetrit temast eemal pingilt treeneritetiimilt sõnum, et Martin Miller avaneb kaitsjate taha. Markus Poom märkas seda ning pani oivalise söödu kaitseliini ja väravavahi vahele otse Martin Milleri trajektoorile ning Miller hüppas õhku ning suunas peaga palli väravasse ja 44. minutil oligi tablool 1:0. Teisel poolajal oli võimalusi nii ühel kui teisel pool, kuid puurilukk Matvei Igonen hoidis rohevalgete puuri puhtana ning me kirjutasime ajaloolised kolm võidpunkti tabelisse. Meist sai esimene Eesti klubi, kes on UEFA alagrupiturniiril löönud esimese värava, teeninud esimese viigipunkti ja teeninud esimese võidu ja hoidnud esimese klubina oma värava puhtana.

Pärast 5. mängudevooru võitu oli meil kirjas 5 punkti, KAA Gent oli juba 1. koha kindlustanud, Partizanil 7. punkti ning Famagustal samuti 5 punkti. Kõigil neljal klubil oli võimalus enne viimast vooru tagada alagrupis edasipääs. Meie sõitsime Belgiasse külla Gentile ning Anorthosis sõitis Belgradi külla Partizanile. Famagusta pidi alistama Partizani ning meie pidime alistama KAA Genti vähemalt sama või suurema skooriga. Esimene poolaeg oli võimaluste vaene ning lõppes 0:0, kuid teisel poolajal tulid belglased aktiivsemalt väljakule ning lõid 51. minutil 1:0 võiduvärava ning meie euroteekond lõppes 9. detsembril Belgias. Tegime rekordilise pika eurohooaja, mis algas juunis ning lõppes detsembris. Selle ajaga mängisime 14 mängu: 6 võitu, 2 viiki ja 6 kaotust – väravaid lõime 18 ja endale lasime lüüa 15.

Selle aja sisse jäi ka Tipneri karikavõistluste veerandfinaali 2:0 võit FCI Levadia üle. Poolfinaalis Rohevalgeid oodanud Paide Linnameeskond pakkus põneva lahingu, kuid 90. minuti järel vaatas tabloolt vastu 0:0. Tulemuse kujundamisel ei aidanud ka lisaaeg ning penaltiseeriani jõudnud poolfinaal näitas Paide 5:4 paremust.

Juulis ootas meid UEFA Konverentsiliiga 1. eelring, kus seisime vastamisi Seinäjoki JK meeskonnaga. Kodustaadioni seinte vahel 1910 pealtvaataja ees võttis võidu Flora, kui Soome klubi alistati Martin Milleri väravast tulemusega 1:0. Korduskohtumine Soomes algas paljulubavalt, kui Rohevalged asusid mängu 2:0 juhtima, kuid eduseis mängiti maha ning lõpus tuli vastu võtta 4:2 (4:3) kaotus, mis ühteaegu lõpetas Eesti klubi jaoks 2022. aasta euroteekonna.

Esimene ja ainus murdumine Premium liigas sel hooajal, mil tuli tunnistada vastaste paremust, oli 32. voor Nõmme Kaljuga, mis lõppes 1:0 meie kahjuks. Viimases Tallinna derbis alistasime FCI Levadia seisuga 2:1 ning panime hooajale punkti tõstes pea kohale klubi 14. meistrikarika. Nii oli Flora meeskonna Premium liiga aasta lõppenud 31 võidu, 4 viigi ja 1 kaotusega. 97 punktiga lõpetatud hooaeg kordas Premium liiga punktitabeli rekordit. Lähim jälitaja FCI Levadia jäi 18 punkti kaugusele ning kolmandal kohal lõpetanud Paide Linnameeskonda lahutas Rohevalgetest 32 punkti.

2023

2023. aasta Eesti Superkarika finaal tõi FC Florale šokk-kaotuse Paide Linnameeskonnalt. Ehkki Rauno Alliku viis valitsevad Eesti meistrid avapoolajal 2:0 juhtima, vastas mullune karikavõitja teisel kolmveerandtunnil kolme tabamusega ja napsas oma ajaloo esimese supertrofee.

Evald Tipneri karikavõistlustel pidi FC Flora samuti finaalis kaotajana platsilt lahkuma. 1/16 finaalis võõrustasime Tallinna JK Legioni ja lõime kuus vastuseta väravat. Kaheksandikfinaalis tervitasime A. Le Coq Arenal FC Elva mehi, mängu lõpus näitas tabloo 6:0 FC Flora kasuks. Veerandfinaalis langes FC Kuressaare võõrsil 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaja järel penaltitega 5:3, poolfinaalis tuli koduplatsil raske 1:0 võit Tartu JK Tammeka üle. Nii edenes FC Flora karikafinaali, kus tuli tunnistada JK Narva Transi 2:1 paremust.

UEFA Meistrite Liiga I eelringis loos meile ei halastanud, tuues vastaseks Poola meistri Czestochowa RKS Rakówi. FC Flora kaotas avamängu võõrsil 0:1 ja korduskohtumise kodus 0:3, jätkates teekonda UEFA Konverentsiliigas. Loosi tahtel läbis FC Flora II eelringi mänguvabalt ja paigutus otse III eelringi, kus pidi kahel korral tunnistama Rumeenia meistri FC Farul Constanta paremust – esmalt võõrsil 0:3 ja seejärel kodus 0:3.

Hooaja lõpp kujunes FC Flora jaoks keeruliseks, sest mitmed mängijad vaevlesid vigastustega. Siiski püsiti kullaheitluses, mis kulmineerus alles viimases voorus – FC Flora viigistas küll kodus Nõmme Kaljuga 0:0, ent kuna teine kullasoosik FCI Levadia ei suutnud võõrsil enamat 2:2 viigist Paide Linnameeskonna vastu, krooniti FC Flora teist aastat järjest ja kokku 15. korda Eesti meistriks. Seeläbi omandas FC Flora meeskond õiguse lisada meeskonna särgile klubi logo kohale kolm kuldset tähekest.

Rauno Allikust sai ühtlasi taasiseseisvumisaja esimene kaheksakordne Eesti jalgpallimeister.

Hooaja lõpus lahkusid ametist FC Flora senine peatreener Jürgen Henn ja Joel Indermitte. Uue juhendajana asus ametisse klubi senine spordidirektor Norbert Hurt.

Meeskonna peatreener: