Naiskond- UUDISED

Kapteni teekond tagasi platsile: osa 2

7. juuli 2021

Naiskonna kapten Kristiina Tullus jätkuvalt paraneb oma põlvevigastusest. Seekordses sissekandes kirjutab Kristiina kuidas taastumine on seni läinud, kas ja millised on olnud tagasilöögid ning mis on raskusi valmistanud.

Operatsioonist on nüüdseks möödas 9 nädalat. Kui eelmine postitus lõppes sellega, et pidin veel karkudega kõndima ja väga midagi teha ei saanud ega tohtinud, siis hetkel on seis juba hoopis teine. Kui opist kuu möödas oli, sai uuesti kõndimist õppima hakata. Esimesed sammud olid üsna ebakindlad ja veidrad, kuid natukene harjutamist ja sai hakkama küll. Loomuliku kõnnimustriga tuleb veel siiani vaeva näha aga see läheb ka päev-päevalt paremaks. 

Kui kargud said nurka visatud, võis juba rohkem jõuharjutusi tegema hakata. Alguses tegin harjutusi oma keharaskusega ja kummilintidega. Juuni keskel lubati aga juba õigeid raskusi tõsta. Tööd saavad esi- ja tagareied, lähendajad ja tuhar. Sellele lisaks teen ka väga palju ülakeha ja kere jõuharjutusi. Kardio poole pealt sõidan ratast, hetkel veel üsna aeglase tempoga ja mitte just kõige mugavamalt, kuna põlve liikuvus vajab veel parandamist. Liikuvuse parandamiseks ja jõusaali trennide vahelduseks olen käinud ka ujumas, kui seda päris ujumiseks nimetada saab. Basseinis teen peamiselt kõnniharjutusi ning olen saanud seal ka juba sörkida, ujunud olen hetkel kas punu või laua abil, kuna jalgadega kaasa aidata veel ei tohi. 

Otseselt tagasilööke taastumisel siiani ette pole tulnud. Muidugi on olnud raskemaid päevi, kui põlv lubab vähem harjutusi teha, kuid see kõik käib sellise taastumise juurde. Näiteks, kui üks hommik tundsin, et liikuvus oli päris hea ja võiks juba ratast proovida, siis tegelikult oli selleks natuke liiga vara ikkagi, samuti ei saanud too päev kasutada ka sõudeergomeetrit väga mugavalt ning tuli keskenduda rohkem teistele harjutustele. Natuke aega hiljem sai juba paremini rattal sõita. 

Vaimselt on kohati olnud senine protsess raske. Motivatsiooni puudust kindlasti pole ja tean, mille nimel ma seda kõike teen ja kui väga tahan ilusti tagasi väljakule jõuda. Raskeks on asja teinud pigem see, et ei ole võimalik koos teistega mängida ja trenni teha. Eriti nüüd, kui saime teada oma vastased Meistrite liigas, on soov tiimi toetada väga suur. Kuid olen mõistnud, et see aasta saan seda teha lihtsalt natukene teistmoodi kui muidu ja et pean keskenduma paranemisele ning tugevamana tagasi tulemisele (nii füüsiliselt kui vaimselt).

Edasised eesmärgid on liikuvuse parandamine, ilusti kõndima õppimine, jala veel tugevamaks saamine ning ehk mingi aeg ka juba jooksmine.