Klubi- UUDISED

FC Flora vabatahtlike koordinaator leidis uue väljakutse

13. jaan. 2022

Monica Rand, kes oli FC Flora vabatahtlike koordinaator alates 2016. aastast, leidis uue väljakutse kodulinnas Tartus. Monicast sai Tartu Tammeka uus kogukonnajuht!

Monica alustas FC Floras vabatahtlikuna juba tegelikult 2013. aastal, kui ta hakkas aitama turniiride korraldamist. Juba kolm aastat hiljem sai temast Flora vabatahtlike koordinaator, kes aitas korraldada FC Flora võistkondade kodumänge nii kodustes sarjades kui ka euromängudes. Selle ajaga kogunes Monical kindlasti palju emotsioone ja vahvaid mälestusi, millest me nüüd ka temaga räägime. 

Monica, kõigepealt suur-suur tänu sulle. Kahju, et lahkud vabatahtlike koordinaatori kohalt Floras, kuid samas oleme rõõmsad, et saad tunnustust ja võimaluse, mida väärid. Kuidas ise kommenteeriksid oma sammu ja neid tundeid, mis sellega kaasas käivad?

Kõigepealt, aitäh Florale! Need aastad jäävad alatiseks minuga. Eks emotsioone oli palju, kõigepealt muidugi oli rõõmu ja põnevust, et selline väljakutse tehti. Seejärel käis aga korralik emotsioonide möll. Kes mind hooaja viimasel mängul nägid, siis need teavad, et sel päeval oli pisarate voolu ikka väga raske pidama saada. 

Tegelikult see mäng tõi esile kõik need sügavad tunded, mis on vaikselt tuha all hõõgunud. Igatsust olla jälle mõneks ajaks fänn, kes naudib iga mängu. Vabatahtlikuna ei olnud võimalust kodumängudel tulihingeliselt kaasa elada, ikka oli vaja vaadata, kas fännimüügis või piletikassas on kõik hästi, VIPis ja perealal jätkub söögipoolist või teed, pallipoistel poolajaks soe jook ja söögiamps olemas. Tihtilugu vaatasin kodumängude väravaid alles õhtul Tartusse tagasi jõudes läbi ekraani. 

Vabatahtlike koordinaatori tööd võiks isegi täistööajaga tööks lugeda, sest Flora suuruses klubis tuli hooaja peale mänge ja üritusi, kus vabatahtlikke vaja oli, oli ikka päris arvestatav kogus. Kogu see emotsioon oli seda väärt – ma ei kahetse hetkekski, et oma aega sellesse panustasin. See oli minu viis oma akusid laadida. Flora oli, on ja jääb minu südamesse väga erilisele kohale. Ja 35. aastapäeva näitus väljapanekust ma ka vist ei pääse, kuna lubadus on välja käidud.

Sa olid FC Floras vabatahtlike koordinaator 5 aastat. Mis hoidis Sind nii pikalt meie juures ja miks just nüüd edasi liigud?

Kui veel täpsem olla, siis tegelikult olen Flora juures olnud klubi algusaegadest. Mäletan hästi neid aegu, kui minu lemmikklubi eest jooksid väljakule Risto Kallaste, Mart Poom, Martin Reim, Marek Lemsalu aga ka neid aegu kui Paal Alsaker, Indrek Zelinski, Ain Tammust, Janne Oinas, Sergei Terehhov, Andres Oper, Raio Piiroja jpt mängijad. Aga ühel hetkel, kui enda poeg jalgpallitrenni läks, siis tekkis võimalus ka ise klubi tegevusse panustada ja võtsin selle väljakutse muu töö kõrvalt rõõmuga vastu, sest tõepoolest jalgpall on see, mis minu silma särama paneb ja ilma milleta ma elada ega hingata ei suuda. Miks just nüüd? Tegelikult juba viimased neli aastat tegin seda tööd põhitöö kõrvalt ja distantsilt. 2017.aastal tegin pöördelise otsuse ning asusin töö tõttu elama Tartusse. Laps läks laenule Tammekasse ja nii me aasta-aastalt Tartu külge kasvasime. Nüüd, kui tuli kõne alla võimalus panustada Tammeka tegevustesse, siis tundus see ühtepidi loogilise sammuna. Aastaid vabatahtlikuna tegutsemine nii Floras kui EJL juures on andunud hulgaliselt kogemusi, suhtlust, kontakte ja neid on nüüd töös hea rakendada.

Milline hetk või ajaperiood oli kõige raskem või kurnavam? 

Sellist aega ei ole olnud, tõepoolest lihtsalt ei ole olnud. Isegi pikad öised sõidud ei olnud kurnavad. Eks mõnikord oli hetki, kus kõik nii hästi ei sujunud ja mõned asjad ärritasid, aga need olid hetkeemotsioonid ja kurnavusest me siin küll rääkida ei saa. 

Milline oli just kõige positiivsem?

Kõige positiivsemad olid kõik need ägedad ja tegusad inimesed, kellega selle aja jooksul koos tegutsesime. Ei ole palju neid, kes on valmis nädalavahetusel kell 5 ärkama, et kella 6 ajal juba Flora köögis supipotti tulele panna ja ööpimeduses kodudesse naasta. Algusaastatel oli meil turniiridel ikka väga pikki päevi ja ka nüüd detsembris naersime omavahel, et peaks välivoodid ja magamiskotid võtma ja kööki ööbima jääma. 

Kõik see turniiridel, mängudel, perepäevadel ja tänavafestivalidel osalemine oli puhas rõõm ja positiivne tagasiside andis tohutult energiat tegutsemiseks juurde. Mu hea klassivend kunagi küsis, et kust küll sinu energia tuleb ja ta arvas, et ma kindlalt magan varbad seinakontaktis. 

Floras olid Sa mitmeid aastaid ja kindlasti on palju meeldejäävaid hetki. Too välja üks hetk, mis jääb Sulle alatiseks meelde?

Neid meeldejäävaid hetki on tõesti väga palju. Juba eelmise aasta saavutused on meeldejäävad, aga toon välja hoopis ühe lahkumise, mis on mulle meelde jäänud. Teituri lahkumine peatreeneri kohalt. See hetk jääb mulle alatiseks meelde, tema abikaasa oli küpsetanud koogi ja hüvastijätt toimus Kadrioru staadionil. Teitur oli treener, kes oli fännidel väga sügaval südames ja kes igal mängul leidis aega neile tähelepanu pöörata. 

Mida Sa kõige enam igatsema jääd?

Teid kõiki ja ilma naljata! Aga ärge arvake, et ma lõplikult ära kaon. Minust nii lihtsalt ei pääse. Saate mind tihti nägema ja võtan teid soojalt Tammeka kodumängudel vastu. Kogu seda mängueelset korraldussaginat jään ka igatsema, aga ma usun, et töö Tammekas on sedavõrd huvitav. Teades ennast, siis ma ülepeakaela sellesse sukeldun ja seda nautida kavatsen. 

Kas ja miks Sa soovitaksid teistel hakata vabatahtlikuks?

Vabatahtlikuks olemine on võimalus saada uusi kogemusi, kohtuda üliägedate inimestega ja saada osa sellest melust, mis jalgpalli ümbritseb. See on ka eeskujuks olemine, väärtuste kandmine ja kohustus, mille inimene endale võtab. Mina soovitan küll kõigil vähemalt korra oma elus vabatahtliku tööd proovida.

Flora perele ja vabatahtlikele soovin aga tegutsemislusti ja palju uusi põnevaid kohtumisi! Aitäh Flora kõigi nende imeliste aastate eest, kus on olnud naeru ja nuttu, rõõmu ja kurbust, palju häid emotsioone ja väikseid pettumusi!

Vabatahtlikele soovin lisaks, et uue vabatahtlike koordinaatoriga tehke tööd sama kire, innu ja armastusega nagu minu ajal.

Aitäh Monica nende kõigi vahvate aastate eest ning soovime Sulle palju jaksu ja kordaminekuid uuel tööpostil!