Mošnikov: karjääri tahan lõpetada kindlasti Floras

Mošnikov

FC Flora – Jõhvi Lokomotivi laupäevases mängukavas andis kavatoimetajale Marek Tiitsile intervjuu äsja Florasse naasnud Sergei Mošnikov.

Ahoi, Sergei! Kas tuled laupäeval Jõhvi vastu juba peale?

Vist ei saa. Tuli info, et olen kollaste kaartidega audis viimasest ajast, kui Floras mängisin.

Sellised asjad siis tulevad veel aastate tagant kummitama… Kuidas klubis kohanenud oled? Tulid ju põhimõtteliselt tagasi koju, aga treener on uus, Norbertiga sa pole varem teinud koos…

Raske muidugi ei ole, meeskonda ma tean ju ammu juba. Kõik puhkused klubidest ja Poola ning Kasahstani vahele jäänud aja treenisin koos Flora poistega. Norbert on alati mind hea meelega võtnud trenni tegema. Võin öelda, et meeldib!

Kui palju treeningud erinevad viimastest aegadest, mil koosseisus olid? Mis on teistmoodi?

Raske öeldagi… Võib-olla, kui oleksin ettevalmistuse koos meeskonnaga saanud kaasa teha, siis oskaks ehk öelda, et mis vanade aegadega võrreldes teistmoodi on. Okei, praegu oli koondisepaus, trennid olid väga intensiivsed, sest liigamängude vahepeal, kus on võib-olla iga kolme päeva tagant mäng, on trennid loomulikult rahulikumad, teenivad eesmärki, et poisid oleksid toonuses. Aga üldiselt, väga tugevad trennid, treener nõuab kõigilt kõva tööd.

Aga kuidas klubi on muutunud kolme aastaga, mil ära oled olnud?

Esimene asi, mida kohe nägin ja silma torkas, oli FloraTV, klubi oma Youtube-kanal. Minu ajal midagi sellist ei olnud. Kogu aeg midagi toimub, filmitakse, pildistatakse, elu käib. Aga muus osas on näha, et inimesi on juurde tulnud, kes klubi eest tööd rabavad, on tehtud mitu sammu edasi. Ilo (Rihvk, fitness-treener – toim.) on tagasi Floras. Tema on üks väga suur pluss, super-šamaan. Kokkuvõtvalt – kõik läheb ülesmäge, areneb. Klubi astub iga aastaga sinnapoole, et olla nagu Euroopa top-klubid.

Kui FloraTV-d märkasid, siis võib vist eeldada, et aja, mil ära olid, hoidsid Flora tegemistel silma pidevalt peal?

Muidugi! Facebooki uudised jooksid kogu aeg peale ja nii edasi. Alati, kui oli võimalik, vaatasin ka mängude ülekandeid.

Floras sul läks hästi. Mängisid kolm-neli aastat järjest täishooajad, peaaegu kõik mängud ja lõid päris priskelt väravaid. Fännid käskisid küsida: kas platsile võib tagasi oodata vana head Mošnit, kes tuleb ja on nagu raudnael ja lööb tähtsaid väravaid?

Aga loomulikult, ma ei tulnud siia tagasi selleks, et pingil istuda! Tahan jõuda tagasi tippvormi ja uuesti välismaale proovida. Fännidele võib öelda, et annan endast kõik, et meeskonda aidata ja tiitel koju tagasi tuua!

Tahad tagasi tippvormi jõuda. Oled kindlasti märganud, et just selle hooaja eel ja jooksul on koduliigasse tagasi jõudnud päris palju koondislasi. Kas see on märk sellest, et koduliiga tase on nii palju tõusnud, et ei ole enam häbi tagasi tulla, mis vanasti oli nagu allaandmise märk? Või tähendab see seda, et turg on mängijaid nii paksult täis, et lihtsalt sageli polegi kuhugi minna, ole sa nii hea, kui tahes?

Teiste kohta ma ei oska midagi öelda, mis kellelgi juhtus või miks tagasi tuli. Selge on see, et liiga on läinud paremaks, noored arenevad kõvasti. Seegi ju märk, et noored koduliiga mängijad on koondises, valiksarjas, põhikoosseisus ja kolm tükki korraga! Aga selge on ka see, et kui sa tõesti ei leia klubi, aga mängupraktikat on vaja, siis on igal juhul parem koduliigas mängida, kui kodus istuda. Parem teha üks samm tagasi, et pärast teha kaks sammu edasi.

Poolas on viimastel aegadel palju eestlasi müramas, viimati läks sinna Kostja Vassiljev. Kuidas ise oma Poola-aastatele tagasi vaatad, mille taha läbilöök jäi?

Pogon Szczecinis oli klassikaline juhus, kus treener, kes mind meeskonda tõi, lasti kaks mängu hiljem lahti ja tulid uued treenerid. Aga ega ma pane midagi treeneri süüks, võib-olla ei olnudki mina nii hea, et seal mängida. Kogu seal oldud aja jooksul saingi kaks või kolm mängu mängida, needki karikas. Siis tuligi huvi Gornik Zabrzest. Minul oli ka huvi olemas, ikkagi mitmekordne Poola meister. Seal sain juba tasapisi hakata korralikumalt mängima, treener oli seal siis praegune Poola koondise treener, Adam Nawalka. Praktika koha pealt… Alati oleks võinud parem olla. Rahul olin ma ikka rohkem kui Pogoniga. Eks ta oli esimene välismaa kogemus, kui Hollandi akadeemia välja arvata, kus ma olin 18-aastaselt. Profileping oli Pogonis esimene välisleping.

Poola ultrad. Üldlevinud müüdi järgi vägivaldsed jõhkardid. Visuaalselt tribüünidel Euroopa vingeimad fännid – metsikud tifod, laulud, lipud…

Olin ka Poolasse minnes neist palju kuulnud, et käivad suured kiilakad ja peksavad. Aga minul ei olnud nendega mitte ühtki negatiivset kontakti. Toetavad metsikult omasid. Aga oli ka selline hetk Gornikus, kus meeskond sattus kaotustelainele ja ükspäev vajusid treeningule sisse miski kolmsada inimest. Kapten läks nendega üksinda rääkima, aga mingit vägivalda ei olnud. Muidugi ei saa ma öelda, et nad ka just väga sõbralikud olid. (Naerab). Mida nad seal täpselt rääkisid, ma ei tea, poola keelt ma tollal nii palju veel ei mõistnud, aga kapten pärast ütles, et fännid ei ole meeskonnaga rahul. Jalgpalli käiakse seal täiesti metsikult palju vaatamas. Igal klubil omad fännid ja fännide hulgas ka omad pundid, nagu meil on Viies Sektor. Ja need fännid võivad tõesti ühel hetkel ilmuda kolmesajakesi sulle trenni ja küsida, et mees, mis toimub. Eks muidugi olen tribüünidel ka kaklusi näinud, mänge on peatatud. Aga ma ei usu, et see ainult Poolas nii on.

Ja siis tuli Kasahstan. Kohtusin selle aasta talvel Joel Lindperega, kes tuli lennukilt, saabus Kasahstanist testimiselt, kus oli koos sinuga. Vestlesime ja ta ütles, et tal on põhimõtteliselt otsus tehtud, sest Tšehhi klubi Ostrava Banik tahtis teda ka – ja Kasahstani ta lihtsalt ei taha oma peret viia. Sina mängisid Kasahstanis päris hea jupi aega, kuidas sina sealset olmet ja igapäeva kirjeldad?

Eks Jukiga võis olla see asi, et keelebarjäär segas. Minu emakeel on vene keel ja seal käib elu ikkagi vene keeles. Jukil selle keelevärgiga hästi ei ole, ta oli ju pikalt USA-s olnud ja vene keel võis takistus olla küll – ma arvan, ega ma täpselt tea. See linn, kus ma seal siis elasin, Kyzylorda… See on nagu teine maailm, pidevalt +50 kraadi, raske. Aga harjub ära. Ja noh, taseme poolest… Paljud räägivad, et oh, mis see Kasahstan… Aga vaadake, kuidas sealsed meeskonna mängivad Euroopas! Astana, Aktobe… Meistrite Liiga kolmandasse ringi panid välja, Astana kukkus Reali vastu välja ja Aktobe Steaua Bukaresti vastu. Tase tõuseb ja palju häid mängijaid liigub sinna, näiteks Venemaalt. Elu ja olme… Ma ütleks, et Astana ja Almatõ on nagu üks Kasahstan ja teised linnad on… Teine riik. Astana on presidendi linn. Oli vana asustus, kisuti kõik maha ja ehitati nullist üles ja on uhke nagu Dubai. Almatõ on ka väga ilus. Neisse kahte linna voolab kogu naftaraha. Mujal riigis on elu nagu on. Aga ei midagi hullu, elada võis rahulikult.

Koondis. Selja taga uhke võit Sloveenia üle. Olid ka ise kohal mängu jälgimas. Kuidas muljed on? Noor ja värske meeskond, värske treener, uus formatsioon ja filosoofia…

Tulemus tuli ja mis seal rääkida. Nagu vene keeles öeldakse:“Победительями не судят – võitjate üle kohut ei mõisteta.” Rüütlit ja Pehrssonit ma ei tahaks üldse võrrelda. Rüütli tegi seda, mida mitte keegi teine ei ole suutnud – viis meeskonna play-offi. Sai tema aeg läbi, tuli uus treener, tuli uus võimalus. Küsi valiksarja lõpus uuesti, siis näeme, kas tema filosoofia või taktika olid paremad. Poiste üle on muidugi super hea meel. Loodan ka ise, et kui suudan end vormi tagasi viia, saan ehk koondisekutse ja taas rahvusmeeskonda aidata.

Nii-et kokkuvõtteks – tippvormi tagasi ja välismaale?

Jah. Kaks kuud otsisin ja ootasin. Aitan meeskonda, nii nagu suudan, timmin vormi korda ja proovin uuesti Euroopasse.

Täna on Flora parim koht Eestis, kus end tippvormi ajada?

See on üks asi. Aga see on minu klubi. Minu kodu. Kui pääsen välismaale tagasi ja tulen kunagi, siis karjääri lõpetada tahan ma kindlasti kodus. Floras.

Viimased videod