Klubi-UUDISED

Kuidas läheb, Flora naiskond?

1. mai 2016

Pikema intervjuu Naiste Meistriliiga IV vooru järel andis Flora kodulehele naiskonna peatreener Aleksandra  Ševoldajeva. Intervjueeris: Marek Tiits. 

Leks, liigahooajas on neli esimest mängu peetud ja võib vist üsna rahule jääda?

Usun, et võib. Kui väravate vahe on nii suur (27:1 – toim), siis oleks võib-olla veidi veider nuriseda, aga eks tulemus ole üks asi; see, mida me numbrites näeme. See, mida me näeme platsil, on hoopis teine asi. Tõenäoliselt on see viimane juba praegu väga palju parem kui see, mida sai näha esimeses voorus või ka hooaja ettevalmistusel. Töö käib, praegu oleme seal, kus olema peame.

Hooaja ettevalmistus oli Flora naiskonnale läbi aegade põhjalikum, läbimõeldum, professionaalsem. See mängib tõenäoliselt praeguse edu ja naiskonnas leitud uue hingamise juures suurt rolli?

Võib-olla, jah. Ma ei oska muidugi öelda, kas midagi oleks teisiti, kui oleksime ka ettevalmistuse teinud teistmoodi või selle raames midagi põhjalikumalt. Olen ka juba mõelnud, mida järgmisel aastal paremini teha, aga üks on kindel – see, mis meil toimus käesolevaks hooajaks valmistumisel oli erinev sellest, mida tehakse võistlusmängudeks valmistumisel. See on asi, mida järgmiseks hooajaks ette valmistudes sisse tuua – et sõprusmängud oleksid sama tugevad ning et sõpruskohtumise ja võistlusmängu sportlik vahe oleks võimalikult väike. Teiseks, hooaja ettevalmistuse muutis keeruliseks tõik, et igal kolmapäeval olid A-koondise mängijad võistkonnast eraldi fitness-ettevalmistusel. Neile oli see kindlasti väga hea treening ja tugev tasemetõstja, kuid Flora kui võistkonna jaoks oli see keeruline ja võistkonna koha pealt oleks kolmapäevased trennid täiskoosseisus peetuna meid ka tänaseks veelgi tugevamaks teinud.

Oleme mitmel korral varasemalt rääkinud sellest, et tulid Flora juurde oma plaanidega, oma läbimõeldud metoodikaga. Igal treeneril on oma käekiri – millele sina oled eriliselt rõhku pööranud? Mida oled teinud sellist, mida teised naiskonnad Eestis ei tee?

Üritan oma plaane võimalikult põhjalikult läbi mõelda ja Floras on suureks eeliseks see, et mulle on selleks antud aega ja võimalusi, samuti väga head tingimused selleks, et oma ideid realiseerida. Need võimalused, mis mulle siin on antud, on paremad kui mujal, see on selge – teiseks näen ma, et paljud asjad on parandatavad paremini siis, kui otsida vastuseid iseendast. Kõik me võime ja peame nõudma paremaid tingimusi Eesti naistejalgpallile, kuid leian, et kõik asjad on tehatavad, tuleb lihtsalt jälgida protsessi ja vastavalt sellele tegutseda. Mis puutub treeneri käekirja, siis minu mängufilosoofia põhineb kindlatel põhimõtetel. Taktikaliselt on need ühed, aga kui räägime võistkonnast, siis minu jaoks on kõige tähtsam printsiip võistkonna mõte: pooldan täielikult väidet, et ükski mängija ei ole asendamatu. Võistkond vajab häid mängijaid ning mida tehnilisem, tugevam ja parem on mängija, seda kasulikum saab ta olla võistkonnale. Aga ta ei saa seda kunagi teha üksi. Minu jaoks on äärmiselt tähtis, et mängijad mõistaksid seda ega töötaks ja näeks vaeva ainuüksi enda jaoks, vaid ka tervele võistkonnale. See on kõige tähtsam. Mängijad peavad teadma oma ülesandeid, oma tähtsust võistkonna sees ja arvestama teistega.

Meie klubis on huvitav olukord, kus Tallinna suurklubi esindusvõistkondi juhivad tartlased. Kui palju sa esindusmeeskonda tüüriva Norbert Hurdaga suhtled, nõu küsid, mõtteid jagad? Räägid üsna samu asju kui Norbertki, eriti osas, mis puudutab mängijate personaalset arengut.

Pean tunnistama, et saame Nopiga äärmiselt hästi läbi, jagame üksteisega kogemusi, aga väga spetsiifiliseks me ei ole neid jutuajamisi ajanappuse tõttu saanud ajada. Mõned olukorrad, mõned vestlused on meil olnud pikemad, oleme mõlemad ka PRO-koolitusel. Lisaks sellele, et töötasime koos temaga Tammekas, olime koos ka magistriõppes, oleme nii-öelda tuttavad küll. Kokkusattumus, et meil on põhiväärtused sarnased ja nende edasiandmine võistkonnale meie jaoks oluline ning esindusmeeskonnale juba ka edu toonud, on loodetavasti realiseerumas ka eduna naiskonna töös.

Liiga juurde naastes: praegu on tabelis kolmikjuhtimine. Oleme teisel kohal Pärnu järel, aga seda vaid väravate vahe tõttu. Pärnu ja Levadiaga, tõsi küll, on liigamängud sel hooajal veel pidamata. Sa jälgid kindlasti pinevalt ka Maarjamäel ja Pärnus toimuvat. Kas see, mida näed seal ja see, mida meie oleme teinud, on julgustav? Annab see alust arvata, et liigume õiges suunas, et Pärnu hegemooniat murda ning et selle hooaja Naiste Meistriliiga tuleb tulisem kui kunagi iial varem?

Tahaks loota. Spekuleerimine on muidugi selline töö, et võib nälga jääda, aga oskan öelda nii palju, et tean, mis on need nüansid, mis meil tööd vajavad ja tean meie ülesandeid ja eesmärke. Nii mina kui Ats [Kutter, naiskonna abitreener – toim.] kui mängijad teame, kes meile vastu tulevad. Nii trennides kui enne ja pärast töötame selle nimel, et olla valmis ja üha paremad. Kindlasti ei saa ma aga väita seda, et Pärnu murdmine on ainus asi, millest mõtleme. Keskendume oma nõrkuste parandamisele ja tugevuste toetamisele, võistkonna koostöö parandamisele. See on aga nii suur ja pikk protsess, et ma usun, et selle käigus väga paljud tulemused paranevad. Nii paberil kui need, mida jälgime mängu käigus. Millal see juhtub – täna, nädala või kuu pärast, ma ei tea, aga see juhtub iga päev natuke. Arengut ongi kõige parem jälgida kahe-kolme kuu võrdluses, see on see, mis toob esile suurema vahe ja erinevused varasemate perioodidega. Floras on nii palju erinevaid, andekaid ja kogenud mängijaid, et meie kooslus on väga-väga hea. Mängijad on hästi võtnud omaks nii minu kui mu ideed ja põhimõtted. Ma ei saa öelda, et jah, järgmine nädal kõik muutub, aga protsess käib.

Selleks ongi hea olla just Flora naiskonna peatreener – tõid taas sarnaselt Norbertile välja pika plaani tähtsuse ja mängijate individuaalse arengu toetamise ja nagu on Norbertile antud aega meeskonnaga tegeleda, ei ole ka sinul naiskonna eesotsas survet kiiretele tulemustele. Pärnu hegemoonia murdmine ei ole seega eesmärk omaette, vaid peab olema konkreetse protsessi tulemus?

Jah. Peale naiskonna treenimise on üheks minu vastutusalaks Floras meie üldine tüdrukute ja naiste jalgpalli taseme parandamine nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. See on kõik suur ja väga keeruline ja raske töö, aga ma usun, et läbi koosolekute treeneritega ning läbi pideva tagasiside ja ideede jagamise saame ka selle poolega hästi edasi.

Sina oled uus, kui nüüdseks hetkeks muidugi enam saab nii öelda, Flora naised olid sulle uued. Olid varem neist osade vastu mänginud, kuid mitte nendega koos. Tahad või saad sa täna juba kedagi välja tuua või esile tõsta kui silmapaistvalt edasi arenenud mängijat?

Ausalt öeldes on raske kedagi esile tuua, kuna iga natukese aja tagant mängumomendid, millele tähelepanu pöörame, muutuvad, nagu ka väiksemad või suuremad eesmärgid. Mõnes mängus täidavad ühed mängijad eesmärgid paremini, järgmises aga juba teised. Selliselt välja tuua ei tahaks ma küll kedagi. Kõik mängijad on ühes või teises mängus teinud väga häid esitusi. On ka selliseid, kes on mõnes mängus konkreetselt hätta jäänud ja sealsamas järgmises kohtumises näidanud täiesti uskumatut mängu. Kõik oleneb eesmärkidest, mängudest. Meie töö ongi saada kõik mängijad stabiilselt häid esitusi näitama panna.

Su juttu kinnitab ka nelja vooru järgne Flora top-scorer’ite nimekiri, kus „vana hea“ Miina Kallas troonib tipus, talle järgneb „vana hea“ Eneli Vals ja nende kannul on tihedalt noor Lisette Tammik mestis „vana hea“ Katrin Looga. Vabandan siinkohal sääraste väljendite kasutamise eest naisterahvaist kõneledes…

See ongi suuremaid näitajaid meie mängude iseloomustajate hulgas. Meil löövad väravaid nii ründajad kui kaitsvad keskpoolikud. Pole sellist asja, et jääme ühele mängijale lootma, et ta teeks üksinda mängu ära oma väravate või assist’idega. Tahame mängida mitmekülgset jalgpalli, kus iga positsiooni mängija oleks võimeline skoorima. Siiamaani meie töö toimib.

Lõpetuseks. Mainisid korra PRO-kursust, mida täna läbimas oled. Kuidas sul seal läheb?

Väga hästi. Algul oli keerulisem, nüüd on tempo veidi rahulikumaks muutunud. Kevade alul oli Flora töö kui uus väljakutse nõudmas oma tähelepanuosa ja need ajad võtsid ikka täiesti läbi. Nüüd on asjad maha rahunenud ja ma naudin seda kursust täiega. Saan palju erinevat ja uut infot, meil on ka väga äge kursus, üheksast treenerist koosnev seltskond, kus kõik saavad üksteisega suurepäraselt läbi. Mina olen ainus naiste jalgpalliga tegelev treener, teised on meeste treenerid. On väga huvitav, nii õppida kui kuulata nende kogemusi Eesti ja üldisemalt maailma jalgpallist. Väga hästi läheb!

Nende kolme sõnaga on väga paslik see intervjuu lõpetada. Väga hästi läheb!

Just! Aitäh kõigile!