Andres Oper: väravat tahan lüüa nagunii

Andres Oper

FC Floras 44 väravat löönud ja siit tuule tiibadesse saanud ründetuus, koondiseväravate rekordiomanik Andres Oper astub oma ustavate fännide ees viimast korda vutimurule 26.mai lahkumismängus Eesti ja Gibraltari koondiste vahel. Elav legend Opi andis Skype vahendusel intervjuu FC Flora kavatoimetajale Marek Tiitsile.

Andres, tere! Kuidas läheb? Eestis sind eriti palju ei trehva, oled taas Inglismaal resideerumas?

Väike külmetus on praegu, aga muidu on kõik okei. Peale seda, kui lõpetasin veebruaris treenerite B-litsentsi kursused, olen tõepoolest tagasi siin, vahepeal on käimist siin-seal, aga suuremas osas tõesti Inglismaal.

Elad vaikset pereelu?

Just.

See intervjuu ilmub Flora-Levadia mängukavas esimese legendiportreena ja mõistagi on ajendatud sinu lahkumismängust, mida fännid juba ette silmavett valades ootavad. Lembitu Kuuse stiilis veidi rumalalt küsides: millised on emotsioonid? Mis tunne on astuda ajakirjanike ette ja teatada: poisid-tüdrukud, nüüd on kõik?

Ega ta lihtne ei olnud. Aga raskeim aeg oli siiski peale avariid (Andres Operi karjäärilõputeateni viis avarii Tallinnas, kus tema taksole sõitis tagant sisse liinibuss – toim.), kui operatsioon oli toimunud – kogu see valu, tagasilöögid… Viga saanud õlga hakkasin juba käima saama, siis tuli kaelahäda, närvi pitsitav disk – ootasin kolm kuud operatsiooni, sellest taastumine – jälle kolm kuud… Nii-et paraku, jah, karjääri lõpetamine ei olnud valik, mille ma oleksin teinud, pigem halbade asjaolude kokkulangemine. Iseenesest enne avariid ja operatsiooni olin päris heas vormis, ma ei mõelnud üldse lõpetamise peale. Aasta, võib-olla isegi kaks oleksin kindlasti veel mänginud ja edasi aasta-aastalt võtnud. Aga kui oled minu vanuses juba üheksa kuud väljas olnud… Jah, see oli fakti tunnistamine, et sellest tagasi tulla, leida uuesti sats… Oleks ju võinud Eestis mängida, olen selles kindel, mõned suusõnalised pakkumised on olnud, aga see ei olnud päris see, mida ootasin – ise mitte Eestis elades sellepärast siia tagasi kolida ei tundunud põhjendatud.  Enne kogu seda jama oli Küprosel suusõnaline kokkulepe uueks lepinguks olemas. Olin seal ju kapteniks saanud, suutsime meeskonna jätta kõrgliigasse.

Emotsionaalselt oli siis raskeim ikkagi see, et taastumine ei läinud sujuvalt?

Jah, peale esimest operatsiooni oli vaja hakata õla liikuvust vaikselt taastama. Jalgpallist siis ei olnud veel juttugi. Tegin paar trenni küll kaasa, aga arst ütles kohe, et ei maksa üldse riskida. Jätsin trennid pooleli ja siis üsna kiirelt juhtus see diskiasi kaelas. Nii-et trenni olengi kogu selle aja jooksul üks-kaks korda teinud, sedagi kohe peale oppi. Palliga trenni pole enam teab mis ajast  teinud.

Aga räägime veel tunnetest. Sinu emotsioone platsil oleme me kõik näinud, eriti peale väravaid. Kui emotsionaalne inimene sa sisimas oled? Kas lahkumismängus lähed platsilt maha märja silmaga?

Olen selle peale mõelnud, aga ega ei oska sellist asja ette aimata. Võib minna nii ja naa – ei tea, ei ole ju enne lõpetanud! (Naerab). Eks näeb siis, kui olukord on käes, ei ole asju mõtet endale ette hullemaks või paremaks mõelda.

Olid koondises läbi elamas oma kes-teab-mitmendat noorust, olid heas vormis, otsustasid valiksarjas ülioluliste punktide saatuse… Kas selline planeerimatult äkki saabunud karjäärilõpp jätab sisse ka tunde, et koondises jäi midagi tegemata, i-le täpp peale panemata?

Päris nii ei saa vist siiski öelda. Millest on küll väga kahju on see, et jäin kõrvale play-off mängudest, seal oleks tahtnud olla kasvõi meeskonnavalikus sees. Ma pole kunagi nõudnud, et pean saama mängida, see oleks olnud ikkagi vastavalt olukorrale otsus. Aga ega ma kedagi ka süüdista, mis olnud, see olnud. Seda, et i-le täpp jäi panemata, ei saa küll öelda.

Aga i-le võiks ju täpi panna väravaga lahkumismängus?

Absoluutselt! Ründajana olen ma platsil, väravat tahan lüüa nagunii – miks mitte seda siis lahkumismängus teha!

Floras jäädakse sind alati mäletama, soliidsed 73 mängu ja 44 väravat. Kui mõttemängu mängida ja küsida, et kui 24-aastane Andres Oper mängiks täna Eesti meistriliigas, siis kas sellel noorel Andresel oleks täna lihtsam või raskem kui olid Andresel aastal 1995?

Seda on nii keeruline öelda… Ma ei ole mänge praktiliselt üldse näinud. Tean tulemusi ja räägin inimestega, aga mängupildiga ma väga kursis ei ole. Möödudnud aastal nägin paari Levadia euromängu, aga tõesti… Väga spekuleeriv oleks see vastus… Kergem oleks vastata ehk neil mängijatel, kes on tagasi Eestisse tulnud ja seda vahet ise näinud. Sander Post, näiteks: käis välismaal, tuli tagasi ja on ikka väga suur vahe sees. Aga muidugi, kui võtta praeguse aja kogemused ja panna 24-aastase Operi kehasse, siis see võiks olla päris… Vihane kombinatsioon!

Eesti vutil ja Flora käekäigul hoiad silma peal või pole aega?

Ajas polegi küsimus, vanade sõpradega ikka suhtleme ja käime läbi, aga Floras pole vanu sõpru eriti enam järele jäänud. (Naerab).

Räägime kahest sinu koondiseväravast. Teadagi millistest. Ikka neist, mis siiamaani ihukarvad püsti ajavad – 2002. aastal Venemaa võrku löödud kollid. 2003. aastal liitusid Moskva Torpedoga. Kui palju seal neist venelasi šokeerinud väravatest juttu tuli?

Mäletati, väga hästi mäletati. Aga mitte halvas mõttes, seda küll mitte kunagi. Oled ehk näinud Sportlandis sportlaste riideesemeid, jalanõusid klaasi taha välja panduna, eks? Vaat, Moskva Sportlandis olid üleval minu putsad, millega ma need kaks väravat lõin. Ja siis tulid paar Torpedo kutti trenni, silmad suured ja küsisid, et „kuule, kas need on TEGELIKULT ka sinu putsad või!?“. Midagi sellist nagu Terjaga juhtus, küll ei olnud. (Sergei Terehhov, kes mängis tollal Venemaal Jaroslavli Šinnikus, lõi Venemaale 2005.aastal MM-valikmängus Lillekülas 1:1 viigivärava, mäng sedasi ka lõppes ja Venemaal jäi tänu viigile kokkuvõttes napilt MM-le sõitmata. Terehhovile läks see värav aga maksma põhikoosseisukoha klubis – toim.).

Flora mängukavades on varemgi jagatud muljeid välismaa klubidest, ka sina oled mänginud eksootilistes riikides, kus asjaajamise stiil ja normid on üldtunnustatust veidi erinevad. Mida markantset sulle esimese hooga oma välisklubidest meenub?

Hiina oli muidugi huvitav, Venemaaga veidi sarnane. Enne mängu pandi sind luku taha ja nõnda edasi, istusid oma toas, hoolimata sellest, kas olid võõrsilmängul või kodus. Hiinast meenub üks võõrsilmäng, kus kõigilt hiinlastelt korjati telefonid ära ja telerid lülitati välja. Välismaalasi aga ei puutunud keegi… Samas, kui mingi probleem oli, siis võidi midagi ütlemata näiteks kõik välismaalased pingile jätta – istusime siis seal ja mõistatasime, et mis mäda on.

Küproselt midagi nii markantset ei meenu?

Küprose esimene klubi (AEK Larnaca – toim.) oli hollandlaste juhtimise all, Jordi Cruyff oli tehnilise direktori koha peal ja treenergi oli hollandlane, oli ka mängijaid, kellega olin juba Hollandis koos mänginud. Kõik oli tuttav. Inimesed muidugi olid seal väga temperamentsed ja läksid teinekord ikka väga tuliseks. Meenub üks mäng linnarivaalide vastu, kus tribüün pandi konkreetselt põlema. Üle veerand tunni mängisime ekstra, ma lõin värava vist 112.minutil… Asjaajamises kui sellises ei olnud seal midagi erilist. Muu Euroopaga võrreldes oli muidugi palgamaksmine kõva probleem nii Küprosel kui Hiinas.

Fännidest rääkides: oled kogu karjääri mänginud kõrgel tasemel väga tugevates jalgpalliriikides. Kus on olnud kõige rajumad fännid?

Kui Eestist Taani läksin, siis oli küll… Wow! Kuidas elati kaasa, enne mängu ja peale mängu ja… Sealt edasi harjusin juba ära, Hollandis oli see juba justkui iseenesestmõistetav. Vägev oli, mis seal ikka. Kui ikka täismaja karjub – mul ükskõik, on ta sinu poolt või vastu – annab pauerit küll. Kui mängid ja sinu vastu vilistatakse ja karjutakse, siis seda saab ju positiivselt võtta, järelikult teed midagi hästi. Küprosel, jah, läksid asja muidugi lõpus ikka päris hulluks. Aga Rodastki (Hollandi kõrgliigaklubi Roda JC, Operi tööandja 2005-2009 – toim.) meenub minu enda viimane mäng, kindlustasime liigasse püsimajäämise. Oli väga-väga raske aasta, just psüühiliselt. Oli väga palju muudatusi ja me võitlesime, tõmbasime selle kõige-kõige viimasema õlekõrre. Mängisime vastaste väljakul, seal läks asi väga hulluks. Politsei, pisargaas, tänavakivid lendasid. Läks ikka päris käest ära.

Kas ja millal Andres Operit mõne Eesti klubi treeneripingil või juhtkonnas võib näha? Või mõnel koondise ametikohal?

Olen absoluutselt avatud kõigele. B-litsentsi kursus läks lõpuks minu jaoks ikka väga huvitavaks ja arvestades, et Hollandis treenerid kaasasid meid nö köögipoolele, näitasid, kuidas töö käib ja millega peab treener arvestama, kuidas klubi on üles ehitatud, siis on sealtki mingi kogemus olemas, mida jagada. Ma ei pea olema tingimata treener, on olemas scouting, tehniline pool… Hoian silmad ja kõrvad lahti.

Nii-et fännid võivad loota, et mingil ajal hakkab Opi Eestis tegutsema?

Kindlasti ei võta ma neilt ja endalt seda võimalust ära.

Veel üks mõttemäng. Meie tänase koondisega oled sa kindlasti paremini kursis kui liigaga. Meil on vist esimest korda peale sinu ja Indrek Zelinski aegasid koondises korralik mitmekülgne ründajate valik – Zenjov, Anier, Ojamaa, Kink, Purje. Pingilt veel Saag, Hunt, Tamm, Ahjupera ning ka meistriliiga noored pressivad peale. Kes tänastest koondise ründajatest sulle endale kõige rohkem sind ennast meenutab?

Ei maksa end kellegagi võrrelda. Muidugi saab võrrelda seda, kui palju keegi mänginud on või väravaid löönud, aga mängijatena on kõik niivõrd erinevad… Täpselt sellist nagu mina… Ma ei näe sellist, füüsilise ja muu säärase poole pealt. Aga lõpuks on ikkagi meie ründajad hakanud ka väravaid lööma! Ja eks väravad võivadki tulla ka mõnelt avanejalt, kellelt midagi sellist ei ootagi. Ma arvan, et meil on ikkagi vaja selliseid ründajaid, kes teevad ka musta tööd. Seda praegused noored mu meelest peaksid natuke rohkem silmas pidama. Me ei ole nii suur või võimas vutiriik, et seitse-kaheksa meest teevad kaitsetööd ja kaks venda ootavad ees ainult oma võimalust.

Lõpetuseks – mis sa Magnus Pehrssoni uutest plaanidest arvad?

Ma ei tea ju! (Naerab). Ma ei olnud esimeses koondise laagris. Tean niipalju kui lehest loen, olen temaga ka paar sõna rääkinud, aga ei oska selle põhjal küll enamat kommenteerida. Seda võid uuesti küsida ehk peale mängu.

 

Viimased videod